/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Programmidest ei räägita. Poliitikud peavad meid rumalaks. Poliitikud ei taha väidelda asjade sisu üle. Toimub ainult palagan. Programme ei tutvustata. Poliitikud ei… Poliitikud, poliitikud, poliitikud… nende eesmärk on «lämmatada eos debatt selle üle, mis tsirkusetelgist väljapoole jääb».
Enam-vähem säärased sõnumid on saanud ka tõsises ajakirjanduses käibeväljenditeks. Selliseid hinnanguid jagatakse küsimata, kas see on ikka lõpuni õige jutt. Võtsin eile hommikul oma postkastist terve patsahkami värvilisi pabereid ja viisin tuppa. Enamikus neist oli lisaks kandidaatide piltidele ka üpris pikalt juttu sellest, milliseid väärtushinnanguid need inimesed enda sõnul kannavad ja mida konkreetsemates küsimustes õigeks peavad.
Postimehe Tallinna toimetuses on terve laud kuhjaga täis valimismaterjale, kust vaatavad samuti peale nägude vastu rohkem või vähem programmilised seisukohad ja hoiakud, ning loomulikult on programmid kättesaadavad kandideerijate veebilehtedelt. Naiivne jutt minu poolt? Et kes neid loeb? Kui ei loe, siis on ju oma viga.
Ma olen ühemõtteliselt vihane selle röövi peale, mis keskerakondlased meie maksuraha kallal Tallinnas korda saadavad. Kolleeg Kristel Kossar lõi kokku need maksumaksja arvel tehtud keskerakondliku valimiskampaania kulud, mille hinnasilt on teada: 364 000 eurot (5,7 miljonit krooni!). Kusjuures selles summas ei kajastu kampaania «Tallinn aitab» kulud, kõiksugu avamiste kulud, teles tehtavad linna reklaamid jne. 364 000 eurot on 3800 (!) keskmist palka saava inimese linnaeelarvesse minev tulumaks ühe kuu kohta.
Samas on mul raske mõista seda, kui poliitikutele pannakse süüks atraktiivseid (ja kohati agressiivseid) kampaaniavõtteid, millega nad tähelepanu püüavad. Eriti imelikult ja kahepalgeliselt kõlavad sellised süüdistused ajakirjanike suust, kes väga hästi teavad, kuidas (tänapäeva) meedia töötab.
Asi on inimeste loomulikus kalduvuses panna rohkem tähele muutusi (ehk uudiseid) kui seda, mis võib küll olla tähtsam, ent on suhteliselt muutumatu. Online-meedia muudab asja ses mõttes, et erinevalt traditsioonilisest ajakirjandusest tuleb iga uudist eraldi «müüa» ja müügiargumentideks on peaaegu ainult lühike pealkiri ja esimene pilt. Loomulikult on kampaaniameistrite toodetud «sündmused» pelgalt konks tähelepanu püüdmiseks.
Küsimus on selles, millisele sisulisele sõnumile nendega tähelepanu juhitakse. Kui me hindame seda, kas kokal on kalaroog hästi välja tulnud või mitte, siis pole eriti asjakohane rääkida ainult sellest, millise landiga see kala püüti. Niisamuti on suhteliselt mage alustada kõiki jutte valimiskampaaniatest mantraga, et poliitikud…
Kusjuures sisukat juttu on kõigele vaatamata päris palju, alates meie oma lehe lugudest kuni ERRi valimisdebattideni ja paljude teiste kanalite pakutavani välja.