6 + 1 pilti Frankfurdi raamatumessist

Priit Põhjala
, kirjastus Tänapäev
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailma suurimal raamatumessil pakuvad raamatuid tuhandeid kirjastused, ligi kahesajal tuhandel ruutmeetril laiuval messil õige raamatu otsimene on kirjastuses töötavatele inimestele aasta põnevamaks, aga ka kurnavamaks väljakutseks.
Maailma suurimal raamatumessil pakuvad raamatuid tuhandeid kirjastused, ligi kahesajal tuhandel ruutmeetril laiuval messil õige raamatu otsimene on kirjastuses töötavatele inimestele aasta põnevamaks, aga ka kurnavamaks väljakutseks. Foto: FRANKFURT BOOK FAIR

Eesti turu jaoks on see raamat «liiga spetsiifiline» – nii kõlab üks põhilisi vabandusi Frankfurdi raamatumessil. Kirjastuste olulisim kohtumispaik, tänavu kolmapäevast pühapäevani toimuv Frankfurdi raamatumess peab 65. sünnipäeva.

1.

Sõites oktoobrikuus Frankfurti, raamat kotis, tekib tahes-tahtmata loll tunne, nagu tassiks Newcastle’isse sütt või reisiks samovariga Tuulasse. Aga et lennuk liigub lugedes kiiremini, on mul siiski üks Steinbeck kaasas, ta on parasjagu teekonnal Charlie’ga ja kirjutab: «Minge Firenze Uffizisse või Pariisi Louvre’i ning te olete sellest hulgast ja suuruse võimsusest nii täielikult masendatud, et lähete minema õnnetuna ja tundega, nagu oleks teil kõht kinni.»

Kuus aastat tagasi, esimest korda Frankfurdi raamatumessil, tundsin samamoodi. Ala suurusest ja raamatute rohkusest rusutuna tuigerdasin pool nädalat sihitult siia-sinna ja lahkusin löödult, olemata hoomanud kümnendikkugi kogu sellest massist.

Nagu laevuke ookeanil, justkui Minotauruse koopas – nii kirjeldas mulle enda esimesi messikogemusi Rein Veidemann. Küllap kannataks maailma suurim raamatumess oma enam kui saja maaga ligi kahesajal tuhandel ruutmeetril välja kangemadki võrdlused.

Aastatega, asja paar korda distantsilt seedinu ja siis rahunenult naasnuna, sugeneb siiski teatav üleolek suurusest, oskus orienteeruda, leppimus sellega, et messil kõikjale jõuda ja kõike näha pole võimalik ega vajalikki.

Ka Steinbeck möönab: «Ja kui te siis üksi olles järele mõtlete, liigituvad maalid iseenesest; mõned jätab teie maitse või kriitikameel kõrvale, teised jäävad aga selgelt ja puhtalt püsima. Siis võite tagasi minna teatud maali vaatama, ilma et teid karjuvalt arvukad väljapanekud häiriksid.»

2.

Sisenen messialale. Kord sees, puudub tungiv vajadus päeva jooksul uuesti väljuda. Mess on nagu hästi talitlev, kõige vajalikuga varustatud linn linnas. Siin on pank, postkontor, lastehoid, apteek, arst, politsei, tuletõrje, kaubatänav, juuksurisalong, massöörid, restoranid, jumalateenistused ...

Enamiku alast võtavad enda alla hiiglaslikud Messehalle’d, mille vahet saalivad väikesed Messebusse’d. Hallidest võimsaim, kaheksas, kus asuvad ingliskeelsete maade kirjastused, on üksinda niisama suur kui terve Londoni raamatumessi ala kokku.

Hallide keskel laiub purskkaevudega kastanialleest ääristatud suur agoraa, mis enamasti on tungil lavasid, telke ja putkasid, nii et inimest, kes tuleb siia avarust otsima, võib tabada hoopis klaustrofoobiahoog.

Messiala kohal kõrgub aga postmodernne pliiatsikujuline Messeturm –  kõrguselt teine torn Saksamaal, kolmas Euroopa Liidus, üks väheseid isikliku sihtnumbriga hooneid, eeskätt aga Messe Frankfurti aukartust äratav sümbol.

3.

Messeturmi varjust kostab hommikust õhtuni kirjastajate ja kirjandusagentide töökas sumin (töökeel on mõistagi broken English – harva tekib tarvidus mõrvata mõnda muud keelt peale inglise). Pahaaimamatute lugejate teadmata loksub selles läbikäimises paika tõlkekirjanduse saatus maailmas; see, millised raamatud millistes keeltes lähiaastail ilmuvad.

Kirjandusagendid on dekoraatorid, kelle ülesanne on maalida oma raamatuist võimalikult meelitlev pilt, olgu tegu kas või ajaloolise monograafiaga persetest. Nimetatut, muide, üritab mulle pähe määrida üks prantsuse agent, kena noor madame, kellele pean vastama, et oleks küll nauding lugeda tagumistest palgetest luule ja armastuse keeles, aga Eesti turu jaoks on see raamat «liiga spetsiifiline» – nii kõlab üks põhilisi vabandusi raamatust loobumisel. Ja see ongi kirjastajate ülesanne: panegüürilise turmtule all seistes lükata tagasi enamik raamatupakkumisi ja valida välja vaid napp paremik.

Kui hommikul ja lõunal hingab mess faustilikus vaimus, tundes rõõmu töökast «labidate kõlinast», siis õhtu toob lääne poolt kerouacilikku hingust: messihallide vahekäigud muutuvad rahvarikkaiks peotänavaiks, kus eri maad kostitavad rahvuslike söökide ja jookidega, alates rootslaste Karlssoni poolt kirjanduslukku söödud lihapallidest, lõpetades islandlaste hailihakõrvase Brennivíniga.

4.

Üks mu lemmiklõbustusi Frankfurdis on jaht kurioossetele teostele, millest annaks koostada sama jabura loetelu nagu Saint-Victori raamatukogu väljamõeldud raamatute loend Rabelais’ «Pantagruelis».

«Lemmikorava kasvatamise õpetus», «Vanade haudade taaskasutamine», «Kuidas olla ühtaegu homo ja kristlane», «Turvalise sadomasohhismi käsiraamat lesbidele», «Nüpeldamise ajalugu» ning «Ma pissin selle peale (ja teisi luuletusi kassidelt)» on ainult murdosa siin leiduvatest imevärklikkustest.

Norralastel on näiteks menuk, milles viimasel kui ühel leheküljel õpetatakse puid laduma. Puude tegemine olla sealmail ju nagu suusatamine – rahvussport või zen. Kahjuks ei ole mulle messil seniajani näppu hakanud teost eestlaste rahvusspordist – muru niitmisest.

Algselt oli messiga seotud ka Diagram Prize, rahvusvaheline auhind aasta kummalisima raamatu autorile, millele ülemöödunud aastal kandideeris ka «Eesti sokikirjad ilma laande laiali». Viimati võitis aga «Kanala kindlustamine mäekollide vastu» raamatu «Kuidas teritada pliiatseid» ees. Naljakusest hoolimata ei maksa Diagrami alahinnata – see pälvib kohati rohkem tähelepanu kui Booker ning auhinnaga kaasneb pudel klaretti või magnumis šampanja.

Raamatute vorm ei jää nende sisule alla. Pallikujulised raamatud jalgpallist, pudelikujulised raamatud veinist; raamatud, mis on tehtud mesilasvahast, metallist või mõnest muust kenitlevast materjalist; tõelised raamatuhiiud, mille käitlemiseks on vaja mitut inimest, ja liliputraamatud – kirjandusklassika, mis mahub peopessa.

5.

Messil kohtab ka palju kummalisi kirjastusi. Näiteks Karl May Verlag, kus antakse välja vaid Mayga seotud raamatuid. Või Kynos Verlag, mis avaldab lugemisvara üksnes koertest. Või 99pages, too kirjastab ainult 99-leheküljelisi raamatuid. Sellest piisavat, et öelda «kõik vajalik mis tahes teema kohta», pealegi olevat see «maht, mis vastab tänapäeva lugemisharjumustele».

Või Summit University Press, mille missioon on kaitseinglitest, antikristusest, hingesugulusest ja muudest paranormaalsetest nähtustest raamatuid kirjastades «aidata inimestel kogu maailmas jõuda oma ainulaadsete spirituaalsete võimete tippu, paisutades nende sisemist leeki». Mida on siia kõrvale panna tühistel teaduskirjastustel nagu Cambridge, Oxford, Elsevier või Sage?!

Summiti väljapanek, muide, on vaata et sama suur kui Eesti kirjastuste ühisväljapanek. Suurimate raamatukirjastuste (Pearson, Thomson Reuters, Hachette Livre, Random House) väljapanekud on aga nii hiiglaslikud, et igaühte neist mahuks paarkümmend Eesti oma.

Kuid – seda kolklikku kahjurõõmu! – leidub ka meist väiksemaid üritajaid. Üks Aasia kirjastus on esindatud karbis, kuhu mahub vaevu kaks väikest asiaati. Raamatutele seal enam ruumi pole, neid näitavad nad oma imepisikeste arvutite ekraanidelt.

6.

Ringikondamisest tüdinuna peatun sinise sohva, das blaue Sofa juures. Sohval, millega sama nime kannab terve kirjanduslike intervjuude sari Frankfurdis, Leipzigis ja Berliinis, esinevad messi peakülalised. Nimekamate literaatide lähemalt kaemiseks tasub olla rokk-kontsertidel käija tüüpi, sest nende esinedes on fännide murd sohva ümber peaaegu läbipääsmatu – nagu 2011. aastal, kui sohvat austas semiootika-Elvise, Umberto Eco istmik.

Muuseas, Eco, «paberil mälu» apologeedi veendumus, et paberraamatud ei kao kuhugi, just nagu elektritrell ja lift ei ole välja suretanud lihtsat kruvikeerajat või treppe, kinnitub iseäranis tugevalt just Frankfurdi raamatumessil. Siin on hästi näha, kuidas hea vana ja hea uus eksisteerivad kõrvuti, täiendades teineteist, pakkudes rohkem valikuid, ilma et üks peaks olema teise hind.

Muidugi silmab siingi aasta-aastalt rohkem uusi meediume, kuid need kõik on ikkagi marginaalsed, paberraamatuist nii toituvad kui ka neid toetavad nähtused. Ja kui mõned turundusinimesed räägivadki Frankfurdi raamatumessi ümbernimetamisest multimeediamessiks, ei ole siin viibides raske jääda usku, et lisaks seekordsele, 65. raamatumessile toimub ka 100. raamatumess. Ja selle võiks vabalt pühendada Gutenbergile, kes siit mitte väga kaugel, paarkümmend kilomeetrit edela pool Mainzis trükipressi leiutas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles