Oleks natuke lahja hakata peale vabandusega, et tegelikult on kirjakeel ikka väga kasulik ka. Sellest kasulikkusest oskame me kõik rääkida, seda on meile lugemaõppimisest saadik igat moodi pähe taotud. Mida ma’gi siin muud teen kui kirjutan.
Andrus Laansalu: kirjakeele kahjulikkus
12. oktoober 2013, 17:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga ikkagi on kirjakeele kahjulikkuse ajalugu suuremalt jaolt kirja panemata. Meile ei tule enamasti pähe keelt kasutades selle konstruktsioonielementide kahjulikkuse üle mõtlema jääda. Ketassaagi kasutades tuleb meile seevastu väga kergesti pähe mõtteid, mis väljendavad ketassae kahjulikkust. Keel ja ketassaag ei ole muidugi päris võrreldavad asjad, aga lõikavad nad küll mõlemad. Ja ilma igasuguse metafoorsuseta. Üks lõikab puud, teine mõtet (ma nimelt eeldan, et mõte ei ole kaugeltki ainult keelesisene asi). Ja kirjakeel lõikab mõttest muidugi eriti sirgete servadega tükke.
Mõtte lõikamise pärast ma nii väga ei muretse. Kirjakeelel on ebamugavamaid tuletisi. Ühes kirjas Milenale ütleb Kafka: «Kontor ei ole ju mingi suvaline tobe asutus… see on muide rohkem fantastiline kui tobe.» Kundera jälgedes võib lisada, et mitte lihtsalt fantastiline, vaid ka tontlik. Ja sellel tontlikkusel on oma poeetika, kangestav ja jube. Füüsilise, paberikuhjadesse mattunud, tolmuste ja kuivade ametnikega kontori tagant kasvab välja üks teine, klaustrofoobiline, iseenesesse sulguvate käikude ja ummikteedega moodustis. Bürokraatlik koridoride süsteem, millesse sisenenud inimene muutub kohe selle süsteemi lahutamatuks osaks. Pole tähtis, kas ta liigub päripidi või töötab vastu. Nii või teisiti osaleb ta protsessis ja annab sellega oma ebaolulise, kuid siiski osaleva panuse. See moodustis pole midagi vähemat kui kontori idee – Püha Kontor.
Aga kust me sellise Püha Kontori endale saime? Kogu selle koletu jama algpõhjuseks on kirjakeel. Miski, mida me oleme harjunud pidama kultuuri (või vähemalt tsivilisatsiooni) aluseks, on ühtlasi märkimisväärse jõuga ka bürokraatia alus. Algsed kirjakeeled polnud kaugeltki selleks, et üles kirjutada poeesiat ja lennukaid mõtteid (kuigi ka seda juhtus, mõistagi). Vanad sumeri üleskirjutused koosnevad peamiselt majandusinfost, mida võiks tõlkida näiteks: «John – 27 rasvane lammas – võlg». Ja see on pigem reegel kui erand. Ilma kirjakeeleta poleks bürokraatia arvatavasti kunagi saavutanud seda läbistavat, kõike oma teelt pühkivat jõudu, mis tal praeguseks on. Kuid muuta pole siin enam midagi.
Bürokraatia dominandist on saanud meie maailma tavaline reeglipärasus, kokkuleppeline norm, millest väljaastumist ei pakuta meile kunagi. Me sündisime siia, ja see fakt tundub olevat vabatahtlik allkiri formularil, mis kehtestab edaspidised käitumisnormid, lubatu ja keelatu, ja ka selle, millistesse ürikutesse meid kirja pannakse.
«Millised on inimese võimalused maailmas, mis on muutunud lõksuks?» küsib Kundera oma Kafka-analüüsis. Vastus on sama, mille Gombrowicz andis intervjueerijale oma tulevikuplaanide selgituseks.
Surm.
Ja seejärel saame me selle kohta tunnistuse. Ilusasti kirja pandult. Kirjakeele käest ei pääse sa kuhugi.