Aasta algul ilmunud «Eesti ajalugu II» põhjustas korraliku poleemika. Hüvasti, muistne vabadusvõitlus, tere, ristisõdade ajastu. Hüvasti, Jüriöö ülestõus, hüvasti, Tasuja-müüt, hüvasti, salaunelm esiisade kangelaslikkusest. Miks mitte – rahvas, kes oma ajaloomõistmist on võimeline korrigeerima, on elav rahvas.
Hüvastijätte on meil ette tulnud varemgi. Oleme hüvasti jätnud Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooniga ja Suure Isamaasõjaga, kogu massiivse retoorikaga, mis lähiminevikus raamaturiiuleid täitis. Aga see hüvastijätt oli teistsugune, vahetum, paljusid veel kogemuse kaudu puudutav, mitte ainult intellektuaal-kontseptuaalne. Need, kel on nõukogude ajaga emotsionaalne side, mõistavad toimunut ju teistmoodi kui pealekasvanud põlvkond, kel möödunust isiklikke mälupilte pole.
Muistse vabadusvõitlusega – või ristisõdade ajastuga – on suhe mentaalne, segamatult vaimuvalda kuuluv. Elavate tunnistajate asemel on vaid uurijate töötulemused ja konkureerivad hüpoteesid. Võrreldes lähiminevikuga on kauge minevik ka palju rohkem tõlgenduste mäng. Lasta fantaasial päris vabalt lennata ajaloolased siiski ei saa. Tuleb koguda fakte, võrrelda allikaid, analüüsida, sünteesida. Vahel tulevad mängu ka oletused ja inspiratsioonipuhangus sündinud ideed. Just seal, kujutlustega täidetud alal, saab ajaloost kirjandus ja teadlasest kirjanik.
Kirjaniku vabadus luua ajaloost värvikaid kujutluspilte on teadlase omast juba põhimõtteliselt suurem. Juhtub, et ajaloolased süüdistavad kirjanikku ajalootõe moonutamises, sest puhtteaduslikust vaatevinklist on ajaloo ja kirjanduse kombinatsioon ikka midagi kahtlast. Teadlane sõltub oma järeldustes arhiividest, loogikast, analüüsivõimest. Ent kunstipärane nägemus ajaloost köidab rohkem kui kuivad faktid. Nüüd ajaloolased üksikteostes küll näpuga järge ei aja – kes seda enam jõuakski –, aga omal ajal süüdistasid kolleegid pühaduseteotamises ka Lennart Merit, kes «Hõbevalgega» ületas tublisti tollaseid konventsioone.
Oli põnev jälgida, kuidas võttis uut, revolutsiooniliseks nimetatud keskajapilti vastu rahvas, kel on oma minevikuga ülimalt emotsionaalne, pigem konna kui kure suhe. Viimase võrdpildi võtsid kasutusele uue ajaloonägemuse autorid ise. Üle pika aja oli see üks tõsiselt vaimse sisuga poleemika. Ent kas diskussioon vana ja uue ajaloonägemuse ümber suutis peatada kultuuri tähenduse vähenemise ühiskonnas ja andis humanitaarteadustele kadumaläinud au tagasi? Karta on, et mitte. Säärast revolutsiooni, mis seda suudaks, pole ette näha. Kultuuri osakaal tegelikkust selgitavas mõtlemises on üha vähenenud – nii sõnastavad protsesse kultuuriteoreetikud. Levinud on ka ühiskondlik kujutelm, nagu oleksid vaimsed ideaalid liigne luksus.
Kirjandusteaduses on «euroremont» toimunud ilma suurema kihina-kahinata. Tõele au andes on muinasaega idealiseerivalt rahvusromantikalt igasugune tõsiseltvõetavus juba mõnda aega kadunud. Ärkamisaegsetest paleustest on saanud pigem nukker anakronism. Ons põhjuseks elu enda sund või postmodernistliku ajastu korrektiivid? Kes seda täpselt teab. Ja ometi, niipaljuke, kui eesti kirjanduses üldse kangelasi on, pärinevad nad kõik kaugemast minevikust.
Sellega, kuidas vanad tähendused kaovad ja uued tegelikult puuduvad, seisavad eesti kirjanduse vanemate kihistuste uurijad pidevalt silmitsi. Kirjanduslooliste mälestusmärkide kilda kuuluvad näiteks Andres Saali ajaloolised teosed, liigitudes pigem pärimuskultuuri osaks kui kuhugi mujale. Eduard Bornhöhe tegelastest on aga Jaan Tatikas ja Saalomon Vesipruul täna Tasujast hoopis kõnekamad.
Ka Kalevipoja teema on rahvasuu lootusetult dekonstrueerinud: sellega ei seostu enam mitte Kreutzwaldi eepos, vaid Soomes töötav eesti mees. Muide, eesti kunstnikud eesotsas Leonhard Lapiniga käsitlesid Kalevipoja teemat paroodilises võtmes juba nõukogude ajal.
Mis edasi? Ons kätte jõudmas tõe hetk, mille valguses sealt, vanemast eesti kirjandusest, suurt midagi peale Käsu-Hansu nutulaulu sõelale ei jäägi? See aga rahvuslikku eneseteadvust suuremat ei kosuta.
Ent olgu ühiskondlik-kultuurilised protsessid millised tahes, nende keskmes on ikkagi inimene. Ja kirjanikult oodatakse endistviisi õnne valemit – ka siis, kui seda enam kusagilt ei paista. Huvitavaid teoseid sünnib sellest hoolimata. Mõistan Jan Kausi, kes pole nõus minu arvamusega suurte kirjandustegelaste nappuse kohta viimaste aastakümnete proosas (Jan Kaus «Kirjanduse koordinaadid», EPL 07.01.2013). See, et nüüdiskirjanduses asendavad suuri tegelasi pigem suured teemad ja põnev tegevustik, originaalne stiilitasand või hõrk kujundisüsteem, pole ainult eesti kirjandusele omane nähtus – samuti see, et dokumentaalkirjandusest pärit tegelased ja elust endast üles korjatud saatuselood jätavad fiktsioonid enda varju.
Öeldakse, et nii palju kui on kirjandust, on ka erinevaid vaatenurki. Praegu näikse kirjandust olevat hulga rohkem kui uudseid lähenemisi kirjandusele. Põhjus? Kirjanikud ja kriitikud pole mitte kured ega konnad, vaid ühed ja samad inimesed. Ja kriitikuks kehastuval kirjanikul tuleb ette momente, mil ta kolleege arvustades sätib kas alateadlikult või pieteeditundest ette roosad prillid. Hakkajamad kirjandusteadlased aga hoiavad pilku enamasti mineviku suurkujudel ja nende loomingu läbiuurimata aladel.
Vahest polegi meeldejäävate kirjandustegelaste vähesuse taga mitte niivõrd kirjanike suutmatus, kuivõrd levinud intellektuaalsed hoiakud, mis käsitlevad inimest pigem sotsiaalsete suhete ripatsina kui suuri, igavesi mõistatusi tulvil olendina? Aja vaim soosib skeptikuid, kelle sapise pilgu all igasugune ülevuspürgimus halearmsaks romantikaks või läägeks kitšiks moondub. Nii on eelisolukorras kirjanikud, kes oma teostega lugejat pigem kohutavad kui talle hingeõndsust pakuvad. Normaalse tundeeluga tegelasi kohtab moodsas kirjanduses üha harvem. See on terves läänemaailmas nii, mitte ainult meil.
Arvestada tuleb ka teoste ajas paratamatult teiseneva retseptsiooniga, mis reedab, et ühel või teisel raamatul on lootust vaid piisavalt tugeva omamütoloogia korral, mitte niivõrd võimega ühiskonnas toimuvale kaasa kajada. Kirjanduse tõde ja õigus vajavad distantsi. Võib juhtuda, et mõni teos saab koha kirjandusajaloos alles hiljem, teine kaob sealt üldse – et kunagi mõnes teises seoses välja ilmuda.
Kuigi möödunud aastal ilmus Eestis hulk häid romaane, ei usu ma, et üks kirjandusaasta suudab otsustavalt muuta protsessi kulgu. Muutuda võivad küll hinnangukriteeriumid, toimuda terminoloogilised pöörded – nii nagu nüüd Eesti ajaloo mõtestamisel on toimunud –, aga vaevalt et suurt ümbersündi, otsustavat uuenemist, meeletut kvalitatiivset hüpet. Kas seda on vajagi? Peaasi, et eesti kirjandus säiliks, et eesti keel välja ei sureks, et meie maailmavaateline pinnas avarduks – just selline võiks olla üldisem kreedo. Niigi on eesti kirjandus kirev, vastuoluline ja lummav, aga ka ängistav, raskuse vaimust murtud ja meeleheitele viivalt traagiline.
Mu enda viimati loetust tõusevad esile Mehis Heinsaare salapäraselt nihestatud novellid, Andrei Ivanovi absoluutse pagulase ilmekas kujund ja Maarja Kangro nugateravad naised, kes toovad eesti kirjandusse täiesti uudse naisekuvandi. Ei mingit kahjatsevat heitumust ega tuha pähe raputamist: üksnes lõikav must huumor ja vägev eneserappimine. Nihilism on tulnud, et jääda? Samas ammutab näiteks Kätlin Kaldmaa ja Kai Aareleiu looming jõu pigem konservatiivsetest väärtustest.
Jätkuvalt on eesti kirjanduse keskmes Jaan Kaplinski teoste peenmateriaalne dimensioon, Tõnu Õnnepalu sisekaemuslikud müsteeriumid, Doris Kareva suursugune vaimuüksildus, Kristiina Ehini raevukad fantaasiailmad... Kui ka suuri karaktereid ja mastaapseid fiktsioone napib, on eesti kirjanduse iseväärtuseks just sfäärilisus, mitmekülgsus, poeetiliste sisekihtide rikkus. Teine asi on panoraamsusega, pikemaaegse mõjuga – ühe või teise teose võimega mällu sööbida, eluliselt oluliseks osutuda. Jah, küpsustunnistuse annab kirjandusele vaid tulevik.
Konna ja kure võrdpilt on siiski ilmekas. Metafoorid on sageli teooriatest kõnekamad ja see on üks neist. Mõistagi pole küsimus niivõrd kures või konnas, vaid mitme perspektiivi üheaegsuses, rööpsete nägemuste võrdses kehtivuses – nii ajaloo kui ka kirjanduse puhul.