USAs on valitsusseisak. Üle kaheksasaja tuhande inimese on sundpuhkusel, ülejäänud 1,3 miljonit «hädavajalikku» riigitöölist tegutsevad küll tööpostil edasi, aga palka makstakse neile hiljem, pärast seisakut. Rahvuspargid on kinni, kohtutel jätkub raha veel nädalaks, vaeste väikelaste toiduabi lõpeb ja peaaegu kõik keskkonna- ja töökaitsestruktuurid on suletud.
Kui midagi ei muutu, siis jätab USA oma riigivõla maksmata umbes 17. oktoobri paiku, mis tekitab ilmselt rahvusvahelise finantskriisi. Radikaal-parempoolsed vabariiklased, kes eelarve vastuvõtmisest keeldudes riigi seisma sundisid, on oma ideoloogiast nii pimestatud, et ei saa aru isegi sellest, et on tegelikult juba võitnud.
Kujutlege situatsiooni, kus üks partei võidab valimised, aga võtab vastu kaotanud vastaspartei välja töötatud tervisekindlustuse seaduse. Sellesama seaduse, mille viis oma osariigis ellu kuberner, kes samadel valimistel oli vastaspartei presidendikandidaat. Kui see seadus, mis mitmed kohtuvaidlused edukalt üle elab, lõpuks jõuab jõustumisfaasi, nõuab ainult alamkojas pisukeses enamuses vastaspartei, et seadust ei rahastataks, ja on nõus selle nimel riigi seisma panema. Niisugune ongi USA tänapäev.
USAs teatavasti puudub riiklik tervisekindlustus – kindlustuse võimaldab siin tavaliselt tööandja, kuid mitte kõik tööandjad ja mitte kõigile. Poole kohaga, teenindavas sektoris ja väiksemates firmades töötavad inimesed on sageli kindlustamata, enne Obama reformi umbes 48 miljonit inimest.
Ka on USA arenenud riikide seas kurikuulus sellega, et kulutab suurima protsendi rahvuslikust kogutoodangust tervishoiule, üldiselt keskpäraste tulemustega ja seda vaatamata maailma parimate haiglate ja spetsialistide olemasolule. Arvestades tervishoiu maksumust, tähendab USAs kindlustuse puudumine paljudele keskklassi inimestele (väga vaestele mingi riiklik kindlustus eksisteerib), et nad on pankrotist vaid ühe õnnetuse või haiguse kaugusel. Mõned päevad haiglas võivad kindlustamata inimesele tuua kümnete tuhandete dollarite suuruse arve. Kroonilist haigust põdeval inimesel on sageli peaaegu võimatu kindlustust saada ja töökoha kaotamine tähendab sel juhul absoluutset krahhi.
Demokraatlik partei on ajalooliselt nõudnud, et kõik USA kodanikud saaksid ka riiklikku kindlustust osta (mida erakindlustusfirmad muidugi ei taha), kuid praeguses reformis pole seda kehtestatud. Obama tervishoiureformi põhimõtted – inimestelt peaks nõudma eratervisekindlustuse ostmist, riikliku kindlustusega oleks kaetud vaid need, kes asuvad teatud vaesuspiirist allpool – pärinevad ülikonservatiivse think tank’i Heritage Foundation 1980ndatel välja käidud ideedest. Tervishoiukindlustuse ostmise nõuet võrreldi tookord autokindlustusega, mille ostmine on ju kohustuslik.
Vabariiklaste viimane presidendikandidaat Mitt Romney, endine Massachusettsi kuberner, sai kuulsaks sellega, et tema valitsusajal võeti osariigis vastu «Romneycare», mille põhimõtete kohaselt kindlustas vaesed ja vanad riik ning kõigile teistele võimaldas kindlustuse kas tööandja või pidid nad selle ise ostma. Kui inimene keeldub kindlustust ostmast, peab ta riigile trahvi maksma.
Laias laastus sarnase «Obamacare’i», – nii kutsutakse Obama tervishoiureformi – projektiga polnud rahul ka paljud demokraadid, sest riikliku ja suhteliselt efektiivse programmi laiendamise asemel toob riik lihtsalt kasumi peal väljas olevatele kindlustuskompaniidele uusi kliente. Siiski, lõpuks olid demokraadid nõus vabariiklastega kompromisse tegema, kuid sellest hoolimata ei hääletanud ükski vabariiklane tervishoiureformi poolt, kui see 2010 seaduseks sai.
Miks siis on vabariiklastel nii suur probleem seadusega, mille autorid nad põhimõtteliselt ise on? Riigi õhendamine ja vähendamine (kui see ei puuduta sõjaväge) on vabariiklaste pikaajaline ja keskne programm, mis sai erilise hoo sisse möödunud sajandi kaheksakümnendail aastail. Parempoolsed teoreetikud teadsid muidugi, et üldiselt demokraatide pärusmaaks olevad sotsiaalprogrammid meeldivad inimestele.
Nii soovitatigi programmide rahastamist tugevalt vähendada, ning kui need siis kehvasti funktsioneerisid, korrata Ronald Reagani 1981. aasta kuulsat väljaütlemist, et riik pole lahendus, vaid probleem. Argumenti garneeriti veel kinnitusega, et erakätes toimib kõik paremini, ning vihjega, et programmidest saavad abi peamiselt mustanahalised.
Isegi kuulikindlaks peetud ja väga populaarne USA pensioniprogramm – social security –, mida president Bush edutult erastada püüdis, on viimased kümmekond aastat vabariiklaste ründe all. Seekordse keskse väite kohaselt «lõpeb raha otsa» – tegelikult muidugi on probleem ülespuhutud ja mitte järgmise 20 aasta asi ning selle saaks kohe lahendada, kui rikkamatel inimestel natuke pensionimakse tõsta.
Taas näeb vabariiklaste tüüpilist võitlustaktikat: kõigepealt vähendada makse, eriti neil, kes teenivad palju, siis tekib muidugi eelarvedefitsiit ja riigivõlg kasvab. Probleem tuleb lahendada, aga makse ei saa muidugi tõsta, sest «rahvale ei meeldivat» ja majandusele toovat kahju (mõlemad väited on muidugi vaidlustatavad). Kuna raha ei ole, siis ei saa eelarvet vastu võtta ja demokraatidele olulisi sotsiaalprogramme rahastada. Kui programme ei rahastata, siis need muidugi hästi ei toimi. Kurb näide on FEMA – federal emergency management agency –, mida Bush meelega alarahastas ja ignoreeris ja mille võimetust orkaan Katrina ajal New Orleansis kõik valusalt nägid.
Lisaks radikaliseerus viimasel kümnendil (eriti Obama valitsusajal) märkimisväärselt vabariikliku partei üks tiib ja grupp valijaid. Sellel on paar põhjust. Esiteks on paljud parempoolsed valijad sulgunud informatsioonilisse kõlakambrisse: nad saavad teavet ainult radikaal-parempoolsest meediast, nagu Fox News, ja raadioprogrammidest, mis nimetavad demokraate regulaarselt reeturiteks ja annavad mõista, et Obama on kommunistist moslem. Obama Aafrika päritolu ainult rõhutab vabariiklaste sõnumit, kes on viimased 40 aastat andnud otseselt või kaudselt mõista, et sotsiaalprogrammid lihtsalt raiskavad raha laiskade mustanahaliste peale. Rassism pole kuhugi kadunud: need inimesed kaebavad avalikult, et president pole ikka «oma».
2008. aasta finantskriis lõi soodsa pinnase nii parem- kui vasakpoolseks populismiks, aga just vabariiklaste «teepartei» ehk radikaalne paremtiib suutis selle tõlkida valimiseduks. Nii ongi nende pooldajatele kõik, mida Obama teeb, Ameerikale kahjulik, mitte-legitiimne või lausa riigivastane: isegi programm, mille mõõdukad vabariiklased oleks 15 aastat tagasi ise tahtnud vastu võtta ja mis otseselt ameeriklaste elusid päästab. Riigieelarve, mille pärast praegu riik seisab, on samuti palju lähemal sellele, mida tahavad vabariiklased, nii et isegi kui nad alla annaksid, saaks nad rohkem, kui üks vähemuspartei loota võiks.
Obama aga tervishoiureformi ära ei anna. Rahastamise kaudu rohkem finantseliidiga seotud vabariiklased peavad aga vaatama näkku probleemile, et riigivõla maksmata jätmine destabiliseerib maailma finantsturud. Just see kaalutlus toob arvatavasti kaasa praeguse kriisi lahenduse, kuid kardetavasti ei jää see viimaseks kriisiks.