Siim Kiisler: väärtustades väikesaari

Siim Kiisler Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eestis on 1521 saart. Suur osa on neist tibatillukesed ja koduks vaid lindudele, kuid terve hulk on selliseid, kus iga päev võib inimesi näha. Kui juulis võib elu mõnel väikesaarel tunduda idülliline, siis sügistormide või jäävangis oleku ajal on olukord märksa keerulisem.

Mõni aasta tagasi oli erilise tähelepanu all üksnes Kihnu saar, oli suisa eraldi toetusprogramm, millest sealse kogukonna tegemisi toetati. Regionaalministriks saades mõistsin ruttu, et sellest ei piisa, ning nii laiendasime programmi ka teistele püsiasustusega väikesaartele, sest ilma riigi toetuseta on neil saartel väga keeruline teha vajalikke investeeringuid. Lisaks on riik väljaspool seda programmi panustanud väga suuri summasid.

Üle 70 000 euro maksev mootorpaat Osmussaarele või Kesselaiu päästepunkti ja Vormsi tankla rajamine on vaid mõned näited toetatud tegevustest. Loetelu objektidest ja tegevustest, mida riik on oma toetusprogrammidest saartele ehitanud, on pikk. See ei ole eriteene, vaid riigi kohustus nende inimeste ja perede ees, kes iga päev väikesaartel eluvaimu sees hoiavad.

Aga fakt on ka see, et selle kohustuse täitmise käigus on riigi investeeringud ühe elaniku kohta väikesaartel mitu korda suuremad kui üheski teises Eesti piirkonnas.

Riik saab appi tulla seal, kus kohapeal on olemas aktiivne kogukond. Saarerahvast tuleb selles osas tunnustada ja mandriinimestel on neilt palju õppida. Ma olen Ida-Virumaa probleemidest rääkides alati välja toonud, et neil puuduvad selged ja tõsised eestkõnelejad, nn oma maffia, kuid saartel on sellised aktivistid täitsa olemas. Riigikogus on saarte ühendus ning minu juhtida on väikesaarte valitsuskomisjon, kus arutame saarte ja ministeeriumide esindajatega läbi üleskerkivaid probleeme.

Seesama komisjon leidis paar aastat tagasi, et senist väikesaarte regulatsiooni tuleks täiendada ja täpsustada. Tundub uskumatu, aga tegelikult pole kuskil kirjas, mis on püsiasustusega väikesaar. Kui väike see peab olema ja millest alates loetakse asustust püsiasustuseks? On selleks üks inimene, kes seal suvitamas käib, või loetakse püsiasustuseks saarel seal aasta läbi elav kogukond? Või piisab sellest, kui on teada, et saarel on kunagi keegi elanud? Selles tulebki osalistel kokku leppida. Need on arutelukohad ja mul on hea meel, et arutelu selle ümber on käima läinud.

Küsimusi, millele tuleb koos saarerahvaga vastused leida, on teisigi. Näiteks on praegu seaduses kirjas, et oluliste küsimuste arutamiseks tuleb vähemalt pooltel saareelanikel kord aastas koguneda üldkogule. See on vana ja ajalooline traditsioon, paraku tunnistavad ka saarlased ise, et kui erandid välja jätta, siis ei ole lihtsalt reaalne sellist kogu kokku kutsuda ning üldkogud kui sellised ei toimi. Nii rikubki suur osa saari seadust, kuid nii nemad ise kui ühiskond aktsepteerivad seda. Me peaks selliseid olukordi vältima, sest see devalveerib kõiki meie seadusi. Nii et sellistes küsimuses tuleks viia seadus kooskõlla reaalse elu ja inimeste soovidega.

Väikesaared on väärtus, mida riik on otsustanud toetada. Otsuseid ei tehta tagaselja ega salamisi, ka see debatt siin lehes näitab, et enne seaduseks vormimist oleme algatanud avaliku arutelu. See on vajalik, et tulemus oleks võimalikult sobiv kõigile osalistele.