Riigi õigus oma eelarve üle otsustada on üks suveräänsuse tunnuseid. Mis juhtub selle suveräänsusega selle aasta sügisest, kui Euroopa Komisjon saab õiguse euroala riikide eelarvekavasid üle vaatama hakata?
Liina Valdre: iseseisvuse tükid
11. oktoober 2013, 13:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigieelarve eelnõu kinnitas sügisel valitsus, eelarve võtab aasta lõpus vastu endiselt parlament. Seda Euroopa Komisjon takistada ei saa, kuid ta saab anda eelarvele oma positiivse või negatiivse hinnangu ning see arvamus on omakorda sisend euroala rahandusministrite aruteludele, kellel on õigus vajadusel ka sanktsioone rakendada. Nii absurdselt kui see ka ei kõla, võivad ministrid äärmisel juhul nende hinnangul liigselt ja vastutundetult raha kulutavat riiki ka trahvida.
Kuigi komisjoni roll sarnaneb kodutöid kontrolliva lapsevanema rolliga ning ta õigused on piiratud, jääb siiski küsimus, kas Brüsseli õigus riigieelarved üle vaadata ei kaota või vähemalt ei riiva riikide õigust otsustada selle üle, kuidas ja kuhu oma raha kulutada.
Eesti riigi rahandus on korras. See, et komisjon meie eelarvekavale tõenäoliselt negatiivset hinnangut ei anna, uusi nõudmisi ei esita ning rahandusministrid meile trahvi ei määra, ei ole aga tegelikult peamine küsimus. Peamine on hoopis Euroopas järjest teravamaks muutuv küsimus, millist Euroopat ja kui palju me tahame. Kas on parem loovutada osa oma otsustusõigusest või on parem tegutseda iseseisvalt?
Riigieelarvete menetlemine on Euroopas olnud seni nii-öelda pime ala. Komisjon näeb oma rolli eelkõige probleeme ennetavana ja riikide tegevust koordineerivana, mitte sellesse sekkuvana. Uut Kreekat ei saa Euroopa lubada. Euroalale on korduvalt ette heidetud, et kuigi riigid kasutavad ühte valuutat, puudub neil ühtne rahanduspoliitika. Tagantjärele püütaksegi nüüd teha vigade parandust.
Kriis on nüüd andnud Euroopa Liidule jõu hakata võtma vastu otsuseid, mis ilma kriisita ei oleks ilmselt paljudele riikidele olnud vastuvõetavad. Kriis on ilmsiks toonud Euroopa Liidu nõrkused, mida nüüd üritatakse sammhaaval lappida. Lõpuni vastuvõetavad ei ole Euroopa Liidu tasandil tehtud otsused liikmesriikidele ilmselt siiamaani. Tegemist on eelkõige kompromissidega, teatud õiguste loovutamisega loodetakse tagada stabiilsem tulevik ning hoida ära uus kriis. Kuid kas valitud lahendus on õige? Kas ei oleks võimalik leida lahendust, mis ei riivaks valitsuste ja parlamentide iseseisvat otsustamisõigust?
Plusse ja miinuseid on nii Euroopa suuremal integratsioonil kui ka riikide suuremal otsustamisõigusel ning välistada ei saa, et suund, kuhu praegu liigutakse, võib tulevikus muutuda. Võib muutuda liikmesriikide meelsus, olukord maailmamajanduses. See kõik võib anda Euroopale taas uue suuna. Kuid ükskõik millist suunda Euroopa praegu või tulevikus ei vali, ei tohiks kergelt tulla ükski otsus, mis hammustab tüki riikide iseseisvusest.