Jürgen Ligi: Ülemiste käärid ja valimiste ristmik

Jürgen Ligi Foto: Mihkel Maripuu

Pean aastas allkirjastama sadade miljonite jagu rahaeraldisi riigi ehitistele, kuid lindilõikamistele pole veel jõudnud. Kutseid küll on palju, aga kuidagi mage oleks ennast ühise raha eest asjade taustal eksponeerida. Su kindlameelsus teeb sulle au, ütles üks kutsuja, aga muidugi jääb see hoopis avamisele minejatele ning jaatavad uudised koos häältega valimistel jäävad teistele kui rahastajatele.

Neljapäevaks oli taas üks kutse – Tallinna Ülemiste ristmiku avamisele. Tundub küll, et linnajuhid on seda juba mitu korda avanud nagu Vene kirikut või mõnd muudki objekti, aga eks need peaavamised toimu siinmail ikka enne 20. oktoobrit, isegi kui nad ei ole need päris ega viimased.

Seekord oli kange kiusatus minna ütlema, kuidas asi tekkis, mida arvan linnaga koostööst ning käärilõksutamise ja valitsemise erinevustest. Ent minemata jäi seegi kord. Linn oli ministrile valmis mõelnud teatrinuku rolli ja sõnadki valmis kirjutanud, mida ei ole mu puhul püüdnud teha ei partei ega valitsus. Need sõnad tulnuks öelda meetritekõrgusele penoplastihunnikule hinnaga 30 000 eurot.

Iseenesest on Ülemiste ristmik suurepärane näide Tallinna linna ja riigi koostööst: riik eraldab raha, linn ütleb, et riik võttis omavalitsustelt raha ära, ja lõikab muudkui linte. Kaasneb ehitisest suurem show ja klipid, kus kiidetakse end sõnadega «töötab!» või «tehtud!». Mida lähemal Lasnamäele, seda paremini töötab, ning kerge pääsemine on maksumaksjale juba see, kui ei tule taluda ja kinni maksta trummi taguvat või laulvat Edgar Savisaart. Penoplastile lisandus kuludena veel kümneid tuhandeid. Peenraha, ütles režissöör Meelis Nukuteatripankrot Pai. Mitme aasta eelarve, ütleks Tallinna pere.

Nii on alati. Riik ostis linnale bussid, trammid ning lähiliinile rongid, Tallinn ütles «tallinlastele tasuta!». Et seda on kauaks, pole vist veel kusagil maailmas tõestada õnnestunud.

Ja kuigi raha on eestimaalaste ühine, räägib linnavalitsus juurde juttu, et tasuta on end ära tasunud – inimesed end Tallinnasse sisse kirjutanud ja makse maksnud. Pangem tähele, Savisaar ei ütle, et inimesed on end vaesematest valdadest välja kirjutanud või et Tallinn võttis omavalitsustelt tulubaasi ära, ega ka et tasuta asja maksab kinni mittetallinlane. Ta ütleb, et tegi armulikult tasuta, tõstis 22 000 võrra Tallinna iivet ja teenis raha pealekauba.

Ülemiste ristmik on «tehtud!», just nagu muud asjad Keskerakonna reklaamklippides. Nagu ka näiteks apteegikaupade soodustus tallinlastele ja osatud see kirjutada isegi pealinna eelarvesse. Tegelikult raha ei liigu, linn teeb vaid tasuta reklaami ühele apteegiketile ja ühiselt väidetakse end pakkuvat hinnaalandust. Nagu olema peabki, doteerib apteegikaupu siiski riiklik tervishoiusüsteem, igal aastal rohkem, kui maksis Ülemiste ristmik.

Partei lubaduste reas on munitsipaalkinnisideena ka odavad toidukaubad «Tallinna abina». Sellele otsitakse katust mõnelt poelt, kes sooviks munitsipaalreklaami. On veel ka munitsipaalombuds­manid, doteeritavad munitsipaalturumajandus, munitsipaalmeedia ja muu paralleelmaailm, mis on olemuselt raiskav ja ebatõhus, ent pole juriidiliselt vargus ega korruptsioon.

Valimiste kajastus veab siin tähelepanu valesse kohta, arutusele, kes on «rohkem nähtav» või «sõnastas valimiste põhiküsimuse», valimisprogramme aga ainult naeruvääristatakse uute ideede puudumise eest.

Paraku ei saa valimised kohalikku elu ümber pöörata muidu kui valitsemiste kultuuri muutes. Tallinnas tõstetakse esile ainult näitemänge ja kiidetakse võidukaks sõnastust, et peaasi on korruptsioon ning et selle paljastamine on linnavalitsemise sisu. Isegi «korruptsiooni hind» on välja mõeldud.

Aga kuigi varastamine on Tallinna sigaduste kuhjas kõige teravam nõel, ei tohiks valgus keskenduda selle ühe otsimisele, vaid kogu kuhjale. Ühine nimetaja sellele kuhjale on linnavalitsejate eneseabi ja mulje loomine maksumaksja raha eest, mistahes hinnaga ning linna arendamise arvel.

Uus kultuur, mida 20. oktoobri ristmikul valida, ei tohi olla ei odav «võitlus korruptsiooniga», «veel rohkem tasuta asju» ega ka munitsipaalnukuteater, see peab olema eetika ja arenguvõime taastamine pealinnas.