Kutsun lugejat tegema kaasa ühe mõttelise spekulatsiooni ja küsima, mis juhtuks, kui kogu informatsioon, mis praegu raamatutes sisaldub, hakkaks eksisteerima vaid digitaalsel kujul. Kui kirjasõnas talletatud tsivilisatsiooni ajaloo säilimine muutub sõltuvaks elektroonilistest andmebaasidest, toob see kaasa suuremad turvariskid, kui esimeste e-raamatute levitajad oleksid ka oma hirmsamates unenägudes osanud näha.
Paberraamatute kadumine sõltub peamiselt kahest tegurist: uute trükkimisest ja vanade säilimisest.
Trükkimine on seotud suuresti majanduslike kaalutlustega. Lisaks e-raamatute pealetungile muutub heitlikul raamatuturul kirjastuste jaoks järjest suuremaks ahvatluseks raamatute väljaandmine põhimõttel print on demand – tiraaž ei ilmu korraga, vaid raamatupoodides on võimalik soovitud raamat välja trükkida. See teeb trükiarvu väiksemaks.
Praegu peetakse maailmas enne 1830. aastat ilmunud raamatuid haruldusteks, niisiis võib tinglikult pidada raamatu elueaks 200 aastat. See aga puudutab vanu, enne 20. sajandit välja antud teoseid. Paberi kvaliteedi suur langus 19. sajandi teisel poolel tähendab aga seda, et uuemate trükiste puhul on ka 200 aastat liiga optimistlik prognoos.
Kui edasi mõelda, siis tasub meenutada, et läbi ajaloo on kultuurikonfliktides olnud agressioon suunatud raamatute vastu. Muutmaks ühiskonna kultuurimälu ja seeläbi identiteeti, on raamatute ja raamatukogude hävitamine olnud üsna traditsiooniliseks viisiks. Informatsiooni kontrollija kontrollib ka ajalugu; kultuuri hävitamiseks tuleb hävitada mälu kandev kirjasõna. Hea ülevaate raamatuhävitamistest annab Fernando Baezi raamat «A Universal History of the Destruction of Books», kus juttu damnatio memoriae’st Sumeri kivitahvlite ajast kuni Iraagi sõjani.
Kui ei kohkutud tagasi raamatukogude hävitamisest, mis annab siis põhjust arvata, et digitaalsel kujul eksisteerivate kogude hävitamine võiks ülearu keeruline olla? Muidugi võib rääkida vajadusest paremate turvasüsteemide järele, ent kui isegi Pentagoni serveritest ei ole suudetud kräkkereid eemal hoida, ei anna see väga palju lootust. Seda enam, et Euroopa digitaalraamatukogu ja teiste selliste projektidega muutub tekstide säilitamine enam tsentraliseerituks ja seega ka kergemini haavatavaks. (Europarlamendi Tšehhi esindaja Vera Flasarová arvamus, et digitaalraamatukogu loomine välistab Aleksandria raamatukogu sarnaste raamatuhävitamiste kordumise, näib veidi lühinägelik.)
Seega võib meid paarisaja aasta pärast oodata olukord, kus kogu kultuurilise mälu ja koos sellega ka identiteedi hävitamine on ühe klahvikombinatsiooni küsimus. Arvestades ida-lääne jätkuvaid kultuurikonflikte, ei pea ka võimalikku põhjust pikalt otsima.