Järgnev on pärit Los Angelese väliseestlaselt, kes nimetab ennast Kairuseks: «...ainsad inimesed Nõukogude Eestis, kes said veeta suve Volgadega mööda Nõukogude Liitu ringi sõites, olid kõrged KGB ja kommunistliku partei juhid, needsamad, kes olid vangistanud maa raudse eesriide taha ning otseselt või kaudselt osalesid küüditamistes, hukkamistes...»
Tsitaat on võetud Kairuse lugejaülevaatest minu raamatu kohta amazon.com-is ning tema sõnad käivad minu abikaasa Liina perekonna kohta loos «Väike ärahellitatud sovetiplika».
Ma võrdlesin selles loos Liina lustlikke suvepuhkusi Nõukogude Eestis enda omadega, mille ma veetsin Kanadas tehastes töötades. Kairuse järgi oli Liina Volgaga ringi sõitev perekond kari kommusid ja mõrvareid. Nii et ütle aga, Liina, milliseid saladusi sa veel oled varjanud?
Ma saan muidugi aru, et kui midagi avaldada, on otse loomulik, et sulle antakse ka pihta. Kõik, kes pakuvad midagi avalikkusele, kutsuvad esile kriitikat ning enamasti peaksid kirjutajad suu kinni hoidma ja selle üle mitte kurtma.
(Sellepärast meile ju rasket raha makstaksegi.) Olles küll ka ise mõnikord niisuguse vaenamise ohvriks langenud, pööran ma siiski vahest teistest rohkem tähelepanu rahvusvahelisele dialoogile, mis käsitleb väljaannete vastutust neis avaldatud lugude kommentaaride üle.
Eesti probleemiasetuse seisukohalt pakkus mulle huvi intervjuu Kristjan Tammega, mille avaldas möödunud aastal Eesti Ekspress. Tamme on üks neist, kelle ülesandeks on lugeda veebiportaalis Delfi päevas läbi nii kümme tuhat kommentaari ja eemaldada need, mis võivad olla laimavad või solvavad.
Tundus, et ta ei ole oma tööd tehes kaotanud huumorimeelt, kuid mulle kerkis paratamatult pähe küsimus, kui kaua veel suudab ta iga päev läbi lugeda sadu tuhandeid vihast nõretavaid sõnu. Kas ta läheb hulluks, haarab relva ja hakkab valimatult enda ümber tulistama? Ja millal see juhtub?
Eesti seadused peaksid Rein Langi idee järgi panema ajalehed vastutama selle eest, mida nende lugejad kommentaarides kirjutavad. Kui näiteks Postimees peaks autorubriigis avaldama loo GAZ-21 Volga sõiduomaduste kohta, siis minu arvates oleks küll lausa häbiasi pidada Merit Koplit vastutavaks lugejate eest, kes püüavad seostada Volgasid ja mõrvareid.
Ka USAs tegutseva amazon.com-i puhul tekitaks minus samasugust hämmingut, kui Amazoni peetaks vastutavaks selle eest, et Kairus solvas eestlasi, ehkki tema väide on alusetu ning võib vahest öeldagi, et see võib kahjustada Liina ja teiste eestlaste mainet, kelle minevikku on kuulunud Volga.
Ühendriikides käib endiselt äge vaidlus, kas ajalehed on «avaldajad» või «süütud levitajad». Kohtud on üsna selgelt paika pannud, et Google, AOL ja teised on «süütud levitajad», kes on lihtsalt kommunikatsioonikanalid ega vastuta selle sisu eest.
Kuigi Ühendriikides on küsimus veel praegugi hägune ja ühese lahenduseta, kalduvad paljud mu ajakirjanduses tegutsevad ameeriklastest sõbrad üllatuslikult pooldama Rein Langi seisukohta.
Üks neist sõnas: «Teoorias on avaliku väljaku idee suurepärane, kuid praktikas on see vihkamisest, labasusest ja puhtast kirjaoskamatusest pulbitsev solgiauk. Seal on nii palju müra, et tõeline suhtlemine on haruldane. Pea iga diskussioon, olgu teema milline tahes, jõuab lõpuks ikka välja rassiküsimuste või jalgpallikätšini.» Või siis natsideni.
Godwini seadus sedastab, et «kui võrgudiskussioon laieneb, suureneb natside või Hitleri kaasamise tõenäosus». Seda seadust kasutatakse tavaliselt näitena võrgukommentaaride vältimatu mandumise kohta, kuid esialgu käis see Useneti, tänapäeva interneti nii-ütelda akadeemilise eelkäija uudistegruppides arenenud diskussioonide kohta.
Minu Ameerika ajakirjanikest sõbrad on kirjeldanud tüüpilist kommentaaride mustrit. Algul püüavad targad, haritud, ideerohked inimesed teemat lahata. «Seejärel,» kirjutab üks mu ajakirjanikust sõber, «rapivad neid tükkideks ja tallavad räigelt jalge alla asjatundmatud ja täiesti taktitundetud jõhkardid.
Peagi mandub kogu diskussioon sõimamiseks ning targad ja ideerohked osalejad kas loobuvad või karjutakse maha. Diskussioonides domineerivad inimesed, kelle arvamused ei tugine teadmistele, vaid usule (mitte tingimata religioonile), mistõttu neid ei kõiguta miski. Kujutage ette, kuidas George Will vaidleb koeraga. Pole kahtlust, et Will võidab vaidluse, aga koer ei saagi sellest aru, et ta on kaotanud. Milleks siis üldse vaeva näha?»
Minu prantsuse kirjanikust sõber Guillaume käis mul möödunud suvel külas ja esitas laua ümber kogunenud rahvusvahelisele seltskonnale küsimuse: kas te olete kunagi kirjutanud mõne võrgukommentaari? Ja kui mitte, siis kas teate kedagi, kes on seda teinud?
Huvitaval kombel selgus, et kui jätta kõrvale mõned erialafoorumid, näiteks kalandus- või fotofoorumid, ei olnud keegi laua taga istujatest kunagi kirjutanud kommentaari mõnele loole, mille on avaldanud lugupeetav ajaleht või ajakiri.
Paljud väitsid, et kasutavad regulaarselt Facebooki, aga keegi ei tunnistanud, et oleks kirjutanud kommentaari New York Timesi, Frankfurter Allgemeine Zeitungi või Le Monde’i veebilehele. Kes siis on need, kes postitavad sapiseid märkusi ja valavad oma tuska võrgus välja?
Ahvatlev oleks öelda, et need on harimatud alamklassi mühakad, aga kui arvestada Godwini seaduse algupära, siis ma pelgan, et me oleme vaenlast näinud ja selleks oleme meie ise. Mulle meeldiks väga arvata, et Kairus on mõni Comptoni getost pärit autotulistaja, aga on üsna suur tõenäosus, et ta on hoopis näiteks Los Angelese lääneosa kohaliku kolledži raamatukoguhoidja.
Theodore Dalrymple – kelle õige nimi on Anthony Daniels ja kelle isa oli kommunist, kui Kairus peaks seda lugema – kirjutas hiljaaegu ühes essees, et ateist Richard Dawkinsit on võimsalt tümitatud nende väljaannete kommentaariumides, kus ta oma kirjutisi avaldab.
Hiljaaegu nimetati teda näiteks mädanevaks roti pärasooleks (a suppurating rat’s rectum). Eesti keeles võib see teisiti olla, aga ingliskeelne lugeja, kes kasutab ühes ja samas lauses sõnu suppurating ja rat’s rectum, ei ole usutavasti kaugeltki idioot, vaid väga tõenäoliselt hoopis mõni selline, kellega mulle meeldiks koos viibida.
Dalrymple arendas edasi teooriat, et «...tõendid näitavad kokkuvõttes, et lapsed, kes kasvades toituvad elektroonilise meedia pakutavast vägivalla mentaalsest dieedist, kalduvad ka ise edaspidi rohkem vägivallale kui need, kelle dieet on olnud teistsugune...», mille põhjal ta järeldab, et «...mulle tundub vähemalt võimalik, et avaliku eneseväljenduse lihtsus kipub muutma inimesi halvatujulisemaks ja vähem viisakaks, kui nad seda muidu oleksid». See tundub ka mulle päris usutav.
Ma ei kirjuta küll võrgukommentaare, aga pean möönma, et mu elus on olnud selline periood, kus pärast halba päeva oleksin meelsasti olnud valmis tulistama pimedas valimatult enda ümber, kui vaid keegi oleks taganud, et mind ei saa vastutusele võtta selle eest, kuhu kuulid lendavad.
Niisiis olen ma endiselt kahevahel, mida Kairusega ette võtta.
Võrgus kaitsva kommentaari lisamine, milles ma kinnitaks, et Liina isa ei olnud KGB mõrtsukas ja et kuigi NSV Liit ei olnud kaugeltki üks suur tivoli, ei olnud eestlaste elu ka «ülimalt muserdav», tähendaks intelligentsete lugejate solvamist, kes suudavad ka ise asjades selgusele jõuda. Austus lugeja vastu ongi ju vahest peamine, mis eristab häid kirjutajaid ja häid kirjatükke halbadest.
Kuigi ma loodan, et Rein Langi ei saada edu interneti-sõjaseisukorra väljakuulutamisel, mõistan ka tema seisukohta. Ma kaldun ajalehetoimetajaid võtma kui peoperemehi. Kui mul on sõbrad külas, soovin ma arendada elavat diskussiooni, kuid samal ajal vältida, et külalised käsitsi kokku lähevad ja asju lõhkuma hakkavad.
Seepärast kustutan ma oma ajaveebist kommentaarid, kus keegi nimetab mind jobukakuks või p…trukkijaks. Suurem osa muid asju, kaasa arvatud natsiks kutsumine, veel jääb. Ma olen rahul, et see on mu enda otsus, mitte seaduse nõue. Ehkki mul võib olla kiusatus vastata Kairuse üldistusele Volga-omanike kohta samalaadse üldistusega, et kõik Los Angelese väliseestlased on pornonäitlejad, ei oleks see ilmselt üldse mõistlik.
Amazoni lahendus on üsna õiglane: iga postitaja on seotud reaalse isikuga krediitkaardi numbri kaudu, mis sisuliselt lahendab Ameerika avaliku väljaku vaidluse. Millal ajaloos on olnud võimalik sammuda linnaväljakule, karjuda seal korduvalt maha solvanguid ja jääda ometi anonüümseks?
Miks peaks seda lubama nüüd ainult sellepärast, et väljak on asendunud internetiga? Miks ma üldse luban veel oma ajaveebis anonüümseid kommentaare? See on tegelikult hea küsimus. Võib-olla ma millalgi tõesti muudan oma senist käitumistava.