Eile emakeelepäeva tähistades jäi kõrvu optimistlik noot – mõni aasta tagasi keeleinimeste pea valutama pannud asjatundmatu inglise keelega edvistamine on tänaseks järele andmas. Keeleinspektsiooni juht Ilmar Tomusk märkis paari päeva eest, et kui varem väitis mõni ettevõte inspektsioonile, et nende tegevust pole üldse võimalik eesti keeles kirjeldada, siis nüüd küsitakse julgelt nõu ja kasutatakse riigikeelt – eesti keelt. See on kiiduväärt areng.
Pisut pessimistlikuks teeb keeleteadlase Martin Ehala laupäevases Postimehes välja toodud uuring, mille järgi on ülikoolide esmakursuslaste emakeele oskuse tase väga erinev, ulatudes heast valdamisest tasemeni, mis pärsib õppimisvõimet.
Sellised tulemused näitavad emakeele õpetamise ebaühtlust gümnaasiumides. Infoühiskonnas ei tähenda keeleoskus ainult vigadeta kirjutamist, vaid ka võimet oma teadmisi levitada. Funktsionaalse keeleoskuse arendamine on jäänud aga koolikavades kahetsusväärselt teisejärguliseks. Nii pole emakeele õpetaja mitte ainult see, kelle aineks on eesti keel ja kirjandus, vaid kõik õpetajad. Kuni emakeeleõpetus infoühiskonna vajadustele järele pole jõudnud, on ka keeruline uutest teadmistest väärtusi luua, sest uued teadmised takerduvad abitu levi taha.
Tegemist on üliolulise küsimusega kogu haridussüsteemile, millest loodetavasti teeb haridus- ja teadusministeerium omad järeldused. Siis võime järgmisel emakeelepäeval olla tunnistajateks vilkale avalikule arutelule emakeele õpetamise uuenduste üle.
Elav keel on arenev organism, ütlevad keeleinimesed. Nii väljendub ka muutuv maailm meie keele muutumises. Sõnad, mis veel inimpõlv tagasi poleks midagi tähendanud, on nüüd kõigil suus. Kuid see ei tohiks tähendada arutuid laene võõrkeeltest.
On loomulik, et võtame teisest keelest üle sõna, kui meil endal seda pole. Siiski tuleb ka laensõnade puhul enne emakeel hoolikalt läbi kammida veendumaks, kas tõesti pole olemasolevas sõnavaras midagi, mis sobilikult tähistaks uut nähtust. Sedagi tuleb infoühiskonnas silmas pidada. Paraku pole veebisuhtlus emakeeleoskuse arengule tugevat tõuget andnud. Pigem vastupidi – sealne suulise ja kirjaliku keele vahevorm võib selle, kes keelekasutuse suhtes vähekriitiline, isegi segadusse ajada.
Emakeele ilu hoidmine ei ole ainult keeleinspektsiooni või Eesti Keele Instituudi igapäevatöö. See on meie kõigi keelekasutajate ülesanne. Keel pole üksnes suhtlusvahend, vaid ka eesmärk. Nii nagu on seda koduhoid.