Nõnda iseloomustas eilsel lõikuspeol kirjanike liidu saalis kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade jagamisel eelmise aasta kirjanduslikku saaki põhižürii esimees Marek Tamm. Ja selle hinnanguga tuleb igati nõustuda. Mõelgem kas või esile tõstetud või pärjatud autoritele või tõlkijatele ja teostele endile.
Luules tähistavad Tõnu Õnnepalu «Kevad ja suvi ja» ning Hasso Krulli «Neli korda neli» seda tüüpi küpsust, mida Thomas Stearns Eliot on liigitanud klassika alla – aga nemad esindavad juba uut, 1980ndate lõpus eesti kirjandusväljale astunud põlvkonda. Esseistika auhinna pälvinud Jaan Kaplinski «Paralleele ja parallelisme» ühendab endas keele- ja kirjandusfilosoofilise mõtiskluse. Kuid Kaplinski puhul on see ühtlasi pihtimus.
Monumentaalsusest kõnelevad ka Epp Annuse koostatud «20. sajandi mõttevoolud», Kaspar Kolki «Rooma kirjanduse antoloogia», Juhani Salokanneli monograafia «Jaan Kross», Seppo Zetterbergi «Eesti ajalugu» ja Jaan Unduski Tuglase proosa kommenteeritud antoloogia, aga ka Piret Saluri tõlgitud Mika Waltari «Sinuhe» ja Jean Pascal Ollivry prantsuse keelde vahendatud Anton H. Tammsaare «Tõe ja õiguse» kaks esimest köidet.
Rõõmustab ka vene keeles kirjutajate uue põlvkonna esile astumine proosas Andrei Ivanovi ja luules Nikolai Karajevi näol. Seda, et eesti kirjandus on autoriti suurem kui eestikeelne kirjandus, kinnitab soomlase Mikä Keräineni auhindamine. Tema «Peidetud hõbedane aardelaegas» on üle hulga aja andnud eesti lastele nende oma krimka.
Valik tehti ligi 300 auhinnale pretendeerinud teose hulgast, millest üheksakümmend raamatut esindasid algupärast luulet ja sada proosat ning võib öelda: eesti kirjandus õitseb kui ei kunagi varem. Kirjutatakse igale maitsele, erinevaid lugejanišše vallutada püüdes, kirjutatakse enesenäitamiseks või südamevalust.
Ka suurimad lugemishullud ei jõua peale kasvavast raamatulaanest läbi murda, rääkimata keskmisest raamatusõbrast või neist, kellele raamat seostub üksnes öökapi või puhkusereisiga. Nõnda kujunevadki auhinnatud teostest otsekui maamärgid, mis juhatavad merel seilajat kodusadama poole.
Auhindajate kõrvale vajab kirjanduselu aga üha enam ajalehe- või ajakirjaruumi lugemissoovitusteks ning õige kursi rihtimiseks, st uue loomingu seostamiseks traditsiooniga. Üks uus ajakiri, Lugu, ongi nüüd selle mõttega ilmavalgust näinud. Monumentaalseks ei pruugi kujuneda iga kirjandusaasta. Tähtsaim on järjepidevuses kujuneva eesti kirjanduse monumentaalsus.