Marko Tamming: Eesti kommunistid teenisid Nõukogude luuret

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Richard Vennikas
Richard Vennikas Foto: riigiarhiiv

Ajaloolane Marko Tamming kirjutab oma uuringutele tuginedes, et Nõukogude sõjaväeluure tegevus Eestis 1920. aastate alguses kukkus läbi nende endi  ebaõnnestunud valikute ja Eesti kaitsepolitsei tubli töö tõttu.

Nõukogude (aga tänapäeval ka Venemaa) sõjaväeluure sünnipäevaks loetakse 5. novembrit 1918, kui loodi esimene Nõukogude Venemaa sõjaväeluure ja sõjaväe vastuluure tegevust koordineeriv keskasutus – Revolutsioonilise Sõjanõukogu Välistaabi Registreerimisvalitsus.



Peaaegu kuni 1919. aasta lõpuni jäid Nõukogude Venemaa sõjaväeluure peamisteks luuretöö tegijateks maakuulajad ehk agent-luurajad, keda saadeti konkreetse ülesandega läbima kindlaksmääratud marsruuti või rajooni.



Mingisugusest strateegilisest agentuurluurest seejuures mõistagi rääkida ei saanud, piirduda tuli ainult operatiivse iseloomuga luureinfoga, mis omakorda tähendas seda, et selliste agent-luurajate hangitud andmed olid fragmentaarsed ja tihti ka vananenud, mistõttu registreerimisvalitsus ei suutnud varustada Punaarmee juhtkonda regulaarse ja põhjalikuma informatsiooniga vastaste kohta.



Seoses vajadusega parandada agentuurluure olukorda ja kehtestada kontroll diviiside, armeede ja rinnete luuretegevuse üle, korraldas registreerimisvalitsus Moskvas 8.–11. detsembrini 1919 nõupidamise, millest võtsid lisaks registreerimisvalitsuse töötajatele ning armeede ja rinnete esindajatele osa ka Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei rindetaguste ja välismaabüroode lähetatud isikud.



Nimelt oli loodud VK(b)P koosseisus terve hulk rindetaguseid ja välismaabüroosid põrandaaluse tegevuse organiseerimiseks neil endise Venemaa keisririigi aladel, mille üle enamlastel puudus kontroll, kuid kus nad soovisid oma võimu taastada, ehkki sealne rahvas oli  kuulutanud enesemääramisõigust.



Ukraina Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee rindetagune büroo oli loodud põrandaaluse ja partisaniliikumise juhtimiseks Ukrainas ja Krimmis, veel eksisteerisid VK(b)P Doni büroo, VK(b)P Poola, Soome, Läti, Valgevene ja Eesti osakondade välismaabürood.



Registreerimisvalitsuse eesmärgiks oli muuta VK(b)P Keskkomitee ideelise ja poliitilise juhatuse all tegutsevad VK(b)P koosseisus moodustatud välismaabürood  oma tööriistadeks, mis kohustuvad täitma Nõukogude sõjaväeluurelt saadud ülesandeid, värbavad inimesi agentuurluureks ning edastavad hangitud luureandmed ja materjalid registreerimisvalitsusele. Omalt poolt lubas registreerimisvalitsus varustada välismaabüroosid luuretegevuseks vajaliku rahaga, tehniliste vahendite ja instruktsioonidega.



Nõukogude sõjaväeluure jaoks oli rahvuslike parteikaadrite kasutamine luuretegevuse läbiviimiseks paratamatu, kuna paljud endised Venemaa sõjaväeluure ametnikud ei soovinud enamlastega koostööd teha.



Samal ajal valitses aga puudus inimestest, keda oleks saanud luuretöösse kaasata. Nii tekkis olukord, kus agentuurvõrgustikku enamlaste jaoks maailmarevolutsiooni plaane silmas pidades olulisel endise Vene riigi läänepiiril sai kõige kiiremini üles ehitada sealsete rahvaste hulgas olevaid vasakäärmuslasi kasutades.



Niisuguse korralduse miinuseks oli see, et ühed ja samad isikud tegelesid nüüd nii parteitööga (sealhulgas enamliku propagandaga) kui ka agentuurvõrgustiku praktilise korraldamisega oma kodumaal. Need kaks ülesannet olid aga omavahel raskesti ühitatavad, kuna nii suurenes märgatavalt sissekukkumise oht.



1920. aasta 2. veebruaril sõlmitud Tartu rahuga lõppes sõjaseisukord Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel. Sõjategevus oli lõppenud juba kuu aega varem, 3. jaanuaril, kui jõustus vaherahu. Nõukogude sõjaväeluure Eesti-vastase tegevuse seisukohalt Tartu rahu sõlmimine mingisuguseid suuri muutusi endaga kaasa ei toonud.



Nõukogude sõjaväeluurel puudusid nii võimalused (sõlmitud rahuleping oli Nõukogude Venemaa jaoks esimene ja teiste riikidega oldi vähemalt esialgu endiselt sõjajalal) kui ka vajadus oma tööd ümber korraldada.



Eraldi väärib rõhutamist asjaolu, et 1920. aasta veebruarist kuni augustini sõjaväeluuret juhtinud Vladimir Aussem oli kujunenud situatsiooniga rahul, kirjutades 10. juunil 1920: «Edukas agentuurluure läbiviimine on võimalik üksnes parteiorganisatsioonide kaasabil.



See ei ole mitte üksnes üldiste arutluste tulemus, vaid on suurepäraselt tõendamist leidnud tegelikkuses meie Läänerinde põhjaosas, kus kogu see töö (agentuurluure – M. T.) viiakse ellu soome, eesti ja läti keskkomiteede ja välismaabüroode poolt.» Seega jätkas registreerimisvalitsus sama lähenemist, mille edukaks rakendamiseks oli korraldatud paar kuud enne Tartu rahu sõlmimist, 1919. aasta detsembri alguses nõupidamine Moskvas.



Kommunistliku partei Eesti organisatsiooni keskkomitee Venemaa ehk välismaa büroo koosseisus loodi spetsiaalne luureorgan – registreerimisbüroo – suure tõenäosusega septembris 1919, kusjuures korraldus selleks tuli Läänerinde staabi registreerimisosakonnalt.



Registreerimisbüroo esimene juhataja ja ühtlasi selle looja oli Johannes Käspert, kes oli selles ametis septembrist 1919 kuni 1920. aasta suveni. Vähemalt detsembris 1919 oli Käspert samal ajal ka Läänerinde staabi registreerimisosakonna kaastööline.



1920. aasta lõpus kirjutas uus Nõukogude sõjaväeluure juht, läti enamlane Jan Lentsman (Jānis Lencmanis): «Nüüd, kui kogu maailm on aktiivse kodusõja seisundis, ei ole kommunistlikud parteid kõigis kodanlikes riikides mitte ainult meie sõbrad, vaid ka meie laagri aktiivsed võitlejad. Seetõttu nad võtavad ja peavadki võtma aktiivselt osa kõigist võitluse vormidest ja erinevast tööst [---].



Sellega seoses nad peavad välja valima oma töötajate hulgast need, kelle ülesandeks on välja selgitada vastase – kodanluse, jõud. Konkreetselt: Registreerimisvalitsuse agentidevõrk kõigis riikides peab koosnema inimestest, kes on välja valitud nende maade kommunistlike organisatsioonide poolt.



Ainult selliselt küsimust püstitades saab agentuurtöö olla laiaulatuslik ja anda resultaati [---].» Poolteist aastat hiljem konstateeriti ajalehes Vaba Maa, et Nõukogude Venemaa salaluure täidab korraga kaht ülesannet: «koguda oma naabrite sõjaväelise seisukorra kohta teateid ja ühtlasi ka kommunismi ärisildi all nõrgendada kihutustööga ohvriksvalitud riigi vastupanu-jõudu».



Eesti-vastase luuretegevuse korraldamine kuulus Petrogradi sõjaväeringkonna vastutusalasse. Lisaks Eestile organiseeris Petrogradi (hilisem Lening­radi) sõjaväeringkond luuret veel Soomes, Lätis ja Skandinaavias (Rootsi, Norra).



Agentide ja kullerite üle piiri saatmiseks, aga ka vajaliku informatsiooni edastamiseks tegutsesid Nõukogude piiri lähedal Petrogradi sõjaväeringkonna staabi registreerimisosakond, mis alates 1921. aasta aprillist kandis Petrogradi sõjaväeringkonna staabi luurevalitsuse nime, ning rajooni volinikud, kes juhtisid piiripunktide ülemate tegevust ja korraldasid luuretegevust oma vastutusalas oleval territooriumil.



Eesti-vastast luuretegevust organiseerisid Jamburgi (tegevuspiirkonnas oli Narva, Rakvere ja Tallinn, infot koguti ka Eesti Vabariigi sõjalaevastiku kohta) ja Pihkva (tegevuspiirkonnaks Lõuna-Eesti) rajooni volinikud.



Lisaks Jamburgi ja Pihkva rajooni volinikele vastutas Eesti Vabariigi vastase luuretegevuse eest 56. Moskva laskurdiviisi staabi luureosakond (ülem oli alates 1921. aasta teisest poolest Galanin), EKP Keskkomitee Venemaa ehk välismaa büroo, aga samuti vähemalt 1920. ja 1921. aastal Pihkvas asunud


7. armee staabi registreerimisosakonna kolmas diviisijaoskond, mida juhatas augustist 1920 kuni 1921. aasta juunini eesti rahvusest enamlane Aleksander Jea.



Punaarmee staabi luurevalitsus ja Petrogradi sõjaväeringkonna staabi luurevalitsus saatsid oma agente Eesti Vabariigi territooriumile eriti tähtsaid ülesandeid täitma või andma neid edasi kohapeal tegutsevatele agent-residentidele, et kontrollida viimaste tegevust, jättes igapäevase agentuurluure eesti kommunistide õlule.



1920. aasta 1. märtsil oli kommunistliku partei Eesti organisatsiooni keskkomitee Venemaa ehk välismaa büroo registreerimisbüroo teenistuses Petrogradis kaheksa isikut, nendest kaks kullerid. Mainitud kaheksa isiku hulka kuulus instruktorina ka läti enamlane Rudolf Kirhenštein (Rūdolfs Kirhenš­teins), kes töötas aastatel 1920–1922 eri ametikohtadel Petrogradi sõjaväeringkonna staabi luurevalitsuses, tõustes lõpuks selle juhatajaks.



Eestis oli registreerimisbüroo teenistuses samuti kaheksa isikut: resident-agendid asukohaga Tallinnas (kaks), Tartus (kolm), Narvas (üks) ja Valgas (üks) ning üks kuller. Töökorralduslikult oli registreerimisbüroo luuretegevuse juhtimine jagatud Pihkva ja Jamburgi rajooni vahel, kus 1920. aasta märtsi lõpus oli mõlemas üks luurepunkt, vastavalt Pihkvas ja Jamburgis.



Ülepiirikäijaid oli mõlema punkti peale kokku palgal seitse. Pihkva luurepunkti juhtis Karl Sammel, kes oli sel ametikohal suure tõenäosusega alates 1919. aasta novembrist. Sammel oli ühtlasi Läänerinde staabi registreerimisosakonna kaastööline.



1920. aasta 21. mail arutati välismaa büroo koosolekul registreerimisbüroo Pihkva rajooni reorganiseerimise küsimust. Pihkva rajooni tegevuspiirkonnaks otsustati määrata maa-ala Skamja külast lõuna pool, samal ajal kui Skamja külast põhja poole jääv territoorium pidi koos küla endaga kuuluma Jamburgi rajooni alla. Ühtlasi otsustati, et kõik ülepiirikäijad alluvad otse Petrogradis asuvale registreerimisbüroole ning käivad seal aru andmas ja instruktsioone saamas.



13. juulil 1920 arutas Venemaa büroo Käsperti palvet vabastada ta registreerimisbüroo juhataja kohalt, mis ka rahuldati, jättes Käsperti küll edasi samasse büroosse asjaajajaks. Uueks registreerimisbüroo juhatajaks sai nüüd Richard Vennikas. 12. septembril 1920 vabastati Käspert tervislikel põhjustel täielikult tööst registreerimisbüroos.



Sellega ei olnud Käsperti seotus Nõukogude luureasutustega aga veel kaugeltki lõppenud, aastatel 1921–1926 ja 1928–1931 töötas ta tšekaas ja OGPUs eri ametikohtadel Moskvas, Kertšis, Leningradis, Kroonlinnas, Vologdas ja Arhangelskis.



Eesmärgiga saada luureandmete kogumisest parem ülevaade ja tõhusam kontroll selle üle pidas Nõukogude sõjaväeluure vajalikuks kaasata oma struktuuriüksustesse välismaabüroode töötajaid. Nii otsustas Venemaa büroo 18. oktoobril 1920 nõustuda registreerimisvalitsuse nõudmisega määrata Vennikas 7. armee staabi registreerimisosakonna juhataja asetäitjaks. Vennikas jäi edasi ka Venemaa büroo registreerimisbüroo juhataja ametikohale.



Vennikas ei olnud registreerimisbüroo juhataja siiski kuigi kaua, kuna 20. detsembril 1920 vabastati ta sellelt ametikohalt. Tõenäoliselt omal soovil, kuna novembri keskel oli Vennikas palunud ennast registreerimisbüroo juhataja kohustest vabastada, kuid siis oli ta taotlus tagasi lükatud.



Järgnevalt oli Vennikas 1921. aasta aprillist kuni 1922. aasta maini Ivan Bergmani varjunime all Nõukogude sõjaväeluure resident Soomes, seejärel aga kuni 1923. aasta detsembrini Petrogradi sõjaväeringkonna staabi luurevalitsuse juhataja. Edasi töötas Vennikas 1925. aasta augustini sõjaväeluure asemel ­OGPUs, kust oli sunnitud närvide ülesütlemise tõttu lahkuma.



Vennikase asemel sai 1920. aasta lõpus uueks registreerimisbüroo juhatajaks seni selle Jamburgi rajooni eesotsas olnud Martin Kerres, kelle aga Venemaa büroo otsustas juba 4. jaanuaril 1921 Moskvasse oma esindajaks saata; nõnda jääb küsitavaks, kas Kerres tegelikult üldse registreerimisbürood kunagi juhatas.



Kerresest vabaks jäänud registreerimisbüroo Jamburgi rajooni etteotsa määrati 4. jaanuaril 1921 Karl Vitsut. Registreerimisbüroo uueks juhatajaks sai aga Venemaa büroo 9. jaanuari 1921. aasta otsuse põhjal 1920. aasta maist Venemaa büroo sekretärina tegutsenud Artur Säre (1940. aastal EKP I sekretäriks saanud Karl Säre vanem vend).




Novembri keskpaigaks 1920 oli registreerimisbüroo töötajate arv kasvanud Petrogradis 23 inimeseni. Teadaolevate luurepunktide arv oli samuti kasvanud, neid oli nüüd viis ja punktides töötas 34 isikut. Pihkva rajooni juhataks oli Karl Sammel, Jamburgi rajooni juhatas Martin Kerres.



Pihkva rajoonis oli alalisi kaastöölisi Pihkva linnas kohapeal kuus, ülepiirikäijaid oli samuti kuus, Nõukogude Venemaal töötas punktides seitse isikut ning Eesti Vabariigis kümme, kokku seega 29 inimest. Jamburgi rajooni alaliste kaastööliste ja punktide arv pole teada.



Veel oli Petrogradis kaks kaastöölist (konspiratiivkorterite peremehed), kes üleüldisse töötajate nimekirja ei kuulunud. Novembri jooksul tuli töölt registreerimisbüroos vabastada kaheksa inimest, kuna nende isikud said Eesti Vabariigi eriteenistustele teatavaks. Eesti vastavatel organitel õnnestus 1920. aasta novembris arreteerida kolm Pihkva rajooni juhataja Sammeli alluvat.



Venemaa büroo ei varjanud Nõukogude sõjaväeluure eest, et ta kasutab registreerimisbürood samal ajal ka partei huvides. Petrogradi sõjaväeringkonna staabi registreerimisosakonnale selline olukord mõistagi ei meeldinud ja nii pöörduti Moskvasse registreerimisvalitsuse poole, et registreerimisbüroo läheks nende otsesesse alluvusse.



Oma soovi põhjendas Petrogradi sõjaväeringkonna staabi registreerimisosakond sellega, et kui on olemas registreerimisbüroo agentuurvõrk, ei suudeta värvata agente luurevõrgustiku loomiseks Eesti Vabariigis, kuna selleks tööks sobivad isikud on suuremas osas juba registreerimisbüroo teenistuses. Registreerimisbüroo edukus agentuurvõrgu loomisel tulenes Petrogradi sõjaväeringkonna staabi registreerimisosakonna arvates ainult ühest asjaolust: esimesel oli võimalik selleks kasutada 1920. aasta novembris loodud Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeid. 



Registreerimisvalitsus nõudiski 1920. aasta detsembri alguses, et registreerimisbüroo agentuurvõrgustik läheks vahetult sõjaväeluure käsutusse. Tallinnas põranda all viibiv Viktor Kingissepp toetas Nõukogude sõjaväeluure seisukohta ja informeeris sellest 1921. aasta jaanuari teisel poolel ka Nõukogude Venemaa saatkonna teist sekretäri Mihhail Gobermanni. 20. märtsil 1921 teatas Kingissepp Gobermannile, et EKP Keskkomitee otsustas anda kohalikule registreerimisvalitsuse esindajale (sõjaväeluure residendile) üle kõik Eestis olevad agentuurvõrgustikud, asudes sellega teistsugusele positsioonile kui EKP Venemaa büroo.



Kümme päeva hiljem olid Kingissepp ja teised Eestis viibivad enamlaste juhid aga osaliselt ümber mõelnud ning Kingissepp kirjutas Gobermannile, et luurepunktid peaksid jääma Venemaa büroo alluvusse. 28. märtsil oli EKP Venemaa büroo teinud Eestis põranda all olevale EKP Keskkomiteele samasisulise ettepaneku, kuid vaevalt jõudis informatsioon selle kohta nii kiiresti Tallinna, kuigi täiesti seda välistada ei saa.



Dokumentatsioonist endises parteiarhiivis nähtub, et luurepunktid anti siiski aprillis 1921 üle sama kuu alguses registreerimisvalitsuse asemel luurevalitsuse nime kandma hakanud Nõukogude sõjaväeluurele (Petrogradi sõjaväeringkonna staabi luurevalitsusele).



Suure tõenäosusega sai just siis Karl Sammeli uueks ametinimetuseks Petrogradi sõjaväeringkonna staabi luurevalitsuse volinik Pihkva rajoonis ning ühtlasi ka büroo A juhataja asetäitja. Koos luurepunktide ja agentuurvõrgustiku üleandmisega oli nimelt registreerimisbüroo ümber nimetatud bürooks A. Bürood A jäi edasi juhtima senine registreerimisbüroo juhataja Artur Säre.



1921. aasta 1. juuli seisuga on teada 30 büroos A töötanud isiku nimi või pseudonüüm. Nõukogude Venemaal tegutses neist koos bürood juhtinud Artur Särega 11 isikut ja Eesti Vabariigi territooriumil viibis 19. Kullereid ja ülepiirikäijaid on ametlikus kaastööliste nimekirjas kumbagi vaid üks. Residente oli Nõukogude Venemaa poolel viis ja Eesti Vabariigis 18.



 1921. aasta novembris eksisteeris büroo A Petseri rajoonis kolm luurepunkti. Veidi varasemast ajast, 1921. aasta augustist on teada, et Virumaal oli sisse seatud neli luurepunkti  ja Tartumaal kaks, kusjuures neist üks asus Tartu linnas.



1922. aasta alguses tabas büroo A Pihkva rajooni agentuurvõrgustikku kaitsepolitsei tegevuse tulemusena sedavõrd suur sissekukkumine, et Petro­gradi sõjaväeringkonna staabi luureosakonna ülem Kirhenštein otsustas 14. veebruaril 1922 selle likvideerida. Pihkva rajooni agentuurvõrgustiku varandus ja kassa tuli üle anda 56. Moskva laskurdiviisi luureosakonna ülemale.



Et kaitsepolitsei Sammeli juhitud luurevõrgustiku avastas ja likvideeris, oli Nõukogude sõjaväeluurele tõsine hoop. 1922. aasta veebruaris kirjutas Petrogradi sõjaväeringkonna staabi luurevalitsuse operatiivjaoskonna ülem, eesti rahvusest enamlane Hendrik Hof­berg oma raportis: « [---] Kui kuni viimase ajani agentuurtöö Eestis ei andnud soovitud tulemusi /mis muide märkimisväärses osas sõltus PVO (Petrogradi sõjaväeringkond – M. T.) luurevalitsusest/, siis antud momendil, Pihkva rajooni voliniku organi likvideerimise eelõhtul, s.t. slm. Sammeli töölt vallandamisega, me võime seista sügava (agentuur – M. T.) luure järk-järgulise likvideerimise ähvarduse ees mitte ainult Eestis, vaid ka Soomes [---].»



Hofbergi raportist tuleb välja, et Petrogradi sõjaväeringkonna staabi luurevalitsusel, jättes kõrvale Sammeli juhitud ja enamikus sisse kukkunud luurevõrgu, ei olnud Eestis korralikult funktsioneerivat agentuurvõrgustikku. Tõsi,  Eestis eksisteeris 56. Moskva laskurdiviisi staabi luureosakonna organiseeritud agentuurvõrk, kuid seda nimetab Hofberg nõrgaks.



Mis puutub Jamburgi rajooni voliniku juhtimisel toimuvasse Eesti-vastasesse luuretegevusse, siis oli seda luurevõrgustikku juba mõnda aega tagasi tabanud Kallase-nimelise (see võis olla ka pseudonüüm – M. T.) isiku põhjustatud suurem sissekukkumine ja Hofbergi hinnangul ei olnud võrgustik seetõttu enam elujõuline. Juhul kui peaks aset leidma uusi sissekukkumisi, jääks Petrogradi sõjaväeringkonna staabi luurevalitsus Hofbergi arvates Eestis täiesti ilma agentuurvõrgustikuta.



Hofberg pani oma raportis ette mitte mingil tingimusel katkestada koostööd EKPga, konkreetsemalt Karl Sammeliga, kellel olevat varu-luurevõrgustik peaaegu kogu piiritsooni ulatuses. Petrogradi sõjaväeringkonna staabi luurevalitsuse ülem saatis Karl Sammeli hoolimata Hofbergi raportist 1922. aasta mais EKP käsutusse.



Artikkel põhineb aprilli keskel ilmuva raamatu  «Sõda pärast rahu: Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924» materjalidel (autorid Reigo Rosenthal ja Marko Tamming; kirjastus SE&JS).
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles