Uus riiklik õppekava ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on adekvaatne vastus õpilaste arvu kahanemisele, kuid muukeelse kooli tulevik Eestis on endiselt suure küsimärgi all. Ikka pole selge, kuidas tagada ühtlane eestikeelne õpe põhikoolis, et õpilasi gümnaasiumiks ette valmistada ja samal ajal aidata neil säilitada oma rahvuskuuluvus.
Gümnaasiumiastmes on keelereform varsti lõppemas ja 60 protsenti õppeainetest hakatakse õpetama eesti keeles. Sellega seoses tekib tõsine küsimus, kuidas tagada õpilaste valutu üleminek venekeelsest põhikoolist peaaegu eestikeelsesse gümnaasiumi. Jutt ei käi ainult elementaarsest kirja- ja kõnekeele valdamisest. Tuleb mõista, et õpilastel peab olema oskus eestikeelses keskkonnas toime tulla ning nad peavad oskama kasutama riigikeeles spetsiifilist õppeinformatsiooni.
Vabatahtlik keelekümbluse programm muidugi laieneb, kuid olukorra muutmiseks sellest ei piisa. Põhikoolis toimub õppeainete eesti keelele üleviimine aeglaselt ja õppekvaliteet on ebaühtlane. Lahendusi probleemile tuleb otsida riiklikul tasandil ning mitte toetuda kogu aeg koolide heale tahtele, mis on olemas, aga ei saa olla vajalike reformide mootor.
Kui muukeelsetes põhikoolides õpetatakse kõiki aineid ka edaspidi ainult vene keeles, tekivad õpilastel tõsised probleemid gümnaasiumihariduse omandamisega. Sel juhul pole mõtet suurendada eesti keele õpet lasteaedades, nagu seda praegu tehakse. Keeleline baas laguneb põhikooli üksnes venekeelsesse keskkonda sattudes kiiresti. Muukeelse põhikooli lõpetajad peavad tegema eesti keele eksami, mis vastab minimaalsele tasemele. Selge, et sellisest keeleoskusest ei piisa, et suuremat osa ainetest gümnaasiumis eesti keeles õppida.
Muukeelsest haridusest rääkides unustame, et Eestis ei ole suurt vene rahvusvähemust, vaid siin elavad kümnete rahvuste esindajad. Igal huvitatud rahvusvähemuse esindajal peab olema võimalus õppida oma emakeelt ja kultuuri kas või minimaalses mahus. Kui koolis on kümme rahvusvähemuse esindajat, kes tahavad õppida oma rahva keelt ja kultuuri, peab kooli administratsioon looma kontakte rahvusvähemuse organisatsioonidega, kutsuma vajadusel spetsialiste välismaalt, ja riik peab aitama rahaga. Mehhanism on olemas, aga miskipärast kasutas seda võimalust ainult üks muukeelne kool – Sillamäe Kannuka kool, kus õpetatakse ukraina keelt ja kultuuri.
Mind paneb imestama, et osa inimestest näeb pea iga vene kooli puudutava reformikava taga soovi seda hävitada. Mõni päev tagasi ütles keskerakondlasest endine haridusminister Mailis Reps venekeelses meedias, et pärast uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmist on oodata vene gümnaasiumide massilist sulgemist. Põhjusena tõi Reps välja seadusepunkti, mis nõuab gümnaasiumidelt 2011. aastaks vähemalt 60 protsendi ainete õpetamist eesti keeles. See punkt on kirjutatud seadusesse juba enam kui kümme aastat tagasi. Riik on koostöös koolidega teinud alates 2007. aastast kõvasti tööd, et üleminek lõppeks edukalt. Ilmselt külvab Mailis Reps sihikindlalt paanikat, eesmärgiga saada poliitilisi punkte oma erakonna jaoks.
Kui valitsusel oleks tõesti soov hävitada vene gümnaasiume, oleks kõige parem tegevus tegevusetus. Õpilasi on iga aastaga aina vähem, personal vananeb, sisemine õhkkond on tihti negatiivne. Venekeelsed õpilased hakkaksid massiliselt eesti koolidesse või erakoolidesse üle jooksma. Juba praegu eelistavad paljud venekeelsed õpilased ja nende vanemad eesti koole. Tulemusena vene kool marginaliseerub ja kaotab elujõulisuse. Milleks näha nii palju vaeva, nagu seda teeb haridusministeerium haridusreformi eest võideldes?
Pole kahtlust, et meie muukeelse hariduse süsteem on vananenud, mis teeb õpilastest mingisuguse venekeelse massi – nõukogude rahva –, mida saab lihtsate vahenditega mõjutada ja suunata. See mudel ei garanteeri kuidagi õpilase rahvusliku identiteedi säilitamist ega aita kaasa normaalsele integratsioonile Eesti ühiskonda. Et sellelt umbteelt pääseda, tuleb loobuda põhimõttest – ütlen muukeelne kool, mõtlen vene kool, ja minna üle rahvusvähemuste koolide süsteemile. See mudel tagaks emakeele ja kultuuri kvaliteetse õppe kogu keskkooli vältel, aitaks rahvusvähemuste esindajatel saada hakkama eestikeelses keskkonnas ning positsioneerida ennast Eesti Vabariigi kodanikena.