Kuigi täna tähistataval rahvusvahelisel naistepäeval lasub meie teadvuses teatud määral minevikust tulenev punapitser, saavad naised sel puhul siiski enam tähelepanu. Olgu siis ühiskonnalt – näiteks mõne probleemi arutelu – või üksikisikult – kingitud tulbikimp oma kallile abikaasale, emale, vanaemale või õele.
Oleme 21. sajandi teise aastakümne hakatusel. Suur osa Euroopast elab demokraatia tingimustes, mis tähendab ju inimõigusi, soolist ja rassilist võrdsust, sõnavabadust ja kõike muud. Ometi kuuleme millegipärast just naistele pühendatud tähtpäeva kontekstis taas teravalt tõstatatud probleemidest: naiste ebavõrdsest ja ebaõiglasest kohtlemisest. Ehkki eriti naistepäeva luubi alla paigutatuna võib see tunduda ülemäära paisutatud küsimusena, oleks siiski vale teatud probleeme eitada.
Eelmisel reedel tegi Euroopa Komisjon avalduse, milles rõhutas, et naised teenivad Euroopa Liidus meestest keskmiselt 18 protsenti vähem. Palgaerinevus on viimase 15 aasta jooksul väga vähe kahanenud, mõnes riigis aga isegi kasvanud. Euroopa Komisjoni õigusküsimuste, põhiõiguste ja kodakondsuse volinik Viviane Reding oli naistepäeva eel sõjakas: tema meelest tuleks ettevõtteid karistada. Muide, igati tähelepanuväärne avaldus daamilt, kes telekommunikatsioonivolinikuna kõrgete tariifide pärast kõvasti suurte mobiilifirmade käsi väänas. Iseasi muidugi, kas olukorda muudavad pigem radikaalsed meetmed (kvoodid, sanktsioonid jms) või näiteks paremad võimalused isadele lastega koju jääda.
Teine suur küsimuste ring puudutab lähisuhtevägivalda. Nagu tänasest lehest lugeda võib, näitab justiitsministeeriumi statistika kehalise väärkohtlemise kriminaalasjade vähenemist: mullu 4518 tunamulluse 5174 vastu. Kas põhjus on masu? Et tööpuuduse tingimustes ei julge inimesed enam vägivallast teatada, kartes pere majandusliku seisukorra halvenemist?
Vahetult selliste juhtumitega tegelevad asjatundjad väidet kinnitama ei kiirusta. Küll aga tuleb nõustuda nende üleskutsega, et niisuguseid juhtumeid maha vaikida ei tohi. Politseikomissar Rait Pikaro sõnadega öeldes: see võib tähendada senise elu täielikku muutumist, kuid hind, mille nimel vaikida, ei ole rahas mõõdetav.
Naistepäev võiks olla ja sageli ongi päev, kus me sellistele asjadele rohkem mõtleme. Ent probleeme ei tohiks kalevi alla panna ka ülejäänud päevade jooksul aastas – vaid sel juhul õnnestub leida lahendusteid. Ning lilligi võiks lähedastele ikka kinkida, olgu siis tähtpäev või mitte.