Tervo kirjutab hästi ja hoogsalt. Juba avalause on nii jõuline, et võta või palderjani:
„Mind kihlati hällis.“
Ühtlasi võtab see lakooniline lause kokku kogu muidu üsna lõbusas toonis kirjutatud romaani traagilise tuuma. „Layla“ läbivateks teemadeks on islami kultuur koos kogu oma ilu ja räigusega, inimkaubandus ja prostitutsioon. Istanbulis elav 15aastane kena tasane ja täiesti eluvõõras kurdi tüdruk Layla satub skandaali keskmesse, kui peigmees avastab pulmaöö järel, et lina polegi verine…
Loomulikult nõuavad kurdi kirjutamata head tavad, et Layla tuleb jalamaid, asjaolusid selgitamata hukata. Algab põgenemine ja jaht, mis viib läbi Kreeka ja Saksamaa lõpuks Helsingisse, lõbutüdrukuks.
Ja nüüd üks kõrvalepõige. Prostitutsiooni käsitleb ka kinodes jooksev prantsuse režissööri François Ozoni film „Noor ja ilus“, kus 17aastane kangelanna käib viksilt koolis… ja teenib samal ajal raha prostituudina. Miks? Filmist ei tule lõpuni välja usutavat põhjust. Tal pole vaja raha, ta pole nümfomaan (vastupidi: jääb mulje, et ta ei naudi seksi), keegi teda ei sunni. Lihtsalt. Miks ta ei võiks lihtsalt magada ilusate noorte meestega, vaid müütab keha vanameestele, kellest nii mõnigi teda alandab? Lahkusin kinost üsna segaste tunnetega.
Erinevalt Ozonist on Tervo väga täpselt ära toonud iga lõbumajaäri osalise motivatsiooni. Layla rahuldab soome mehi, kuna on reisi eest võlgu. Teda jälitavad verehimulised sugulased ning ta tahab lihtsalt elus püsida. Helena töötab prostituudina, sest võitleb lapse hooldusõiguse eest. Armonlahti on ebaõnnestunud ärimees, ta peab bordelli, kuna vajab raha – muidu nõutakse laenu tagatisena sisse tema vanemate kodu ja nood peavad minema vanadekodusse.
Kõik on ehk liigagi põhjendatud, aga ometi: oluliselt vastuvõetavam kui prantslase filmis, kus prostitutsiooni üritatakse näidata justkui millegi meelierutava, üleva ja salapärasena. Tegemist on äärmiselt tõsise probleemiga, mida ei tohiks kuidagi kaunistada, sest lõviosa selles bisnessis töötavaid inimesi on sundseisus. Selles pole vähimatki ilusat ega ülevat.
Tervo lugu on fantaasiaküllane, kuid töötruu, usutav, ehkki päris lõpus kipub ta – nagu soomlased viimasel ajal üldse – vinti veidi üle keerama. Nagu ütlesin: prostitutsioon on vaid loo üks telg, tagajärg, mille jäik usk ühe indiviidi tõukab. Kolmandaks tahuks on Soome ühiskonnas valitsevad meeleolud – võõraste võõristamisest võib lõpuks välja kasvada terroriakt.
Igal juhul väärib erinevaid telgi ja süžeeliine kenasti kokku põimiv raamat lugemist ja kaasamõtlemist, mida Ozoni linateose kohta öelda ei julge.
Salme Lehmake