Afganistani sõda puudutava dokumentalistikaga on meid ära hellitatud. Teležurnalistikast rääkimata. Kui palju seda kõike kokku on, võib igaüks ise netist järele vaadata. Eestiski on usinalt seda põldu küntud, tõsi, peamiselt telesaateid tehtud, neid eksitavalt filmideks nimetades. Kohe meenuvad Andres Kuuse «Missioon», Siiri Ottender-Paasma «Iga päev on esmaspäev» ja Jaanus Lensmendi «144 nädalat patrullbaasis Wahid».
«Veregrupp» on viimastest tubli samm edasi – nii kunstiliste kujundite kasutamise kui kujutatava mõtestamise suunas. Iseasi, kas sel on ütelda midagi sellist, mida poleks juba tehtud. Või täpsemalt, kas keel, mida see film ütlemiseks kasutab, on ikka piisavalt väljendusrikas ja isikupärane.
Mis kimbutab mu meelest siinset dokumentalistikat? See, et põnevaid lugusid räägitakse üha enam žurnalistlikult, veelgi enam, keskpäraselt žurnalistlikult. Miks see nii on, ma ei tea – olen ju isegi ajakirjanik.
Prii pole sellest ka «Veregrupp» – Viktor Tsoil on sama pealkirjaga laul, mida üks filmi tegelastest ütleb end laulnud olevat, kui ta läbilastud jalaga tohtrite hoole all lamab –, tõsi, seda vabandab autori noorus. Leeni Linna ehk alles otsib oma käekirja. Seda enam müts maha julguse ees võtta ette selline suur ja raske teema nagu Eesti sõdur Afganistani sõjas.
Peateema avatakse juba motos, sõjamehest kirjanik Ernst Jünger kirjutab, et sõduri kõikeneelav kirg on võitlus, nauding heita saatusele väljakutse ja saada iseenese saatuseks. Ilusasti öeldud! Paatoslikult.
Filmis endas viimast pole, õnneks. Või kahjuks. Aga pole ka sellist jõudu ja veenvust, mis mängiks kirjutatu – et sõdur tahabki sõdida, saakski see üldse teisiti olla? – suureks ja kõlavaks kujundiks.
Miks minnakse Afganistani vaatamata sellele, et mineja võib saada iga kell kuuli või kaotada miini otsas jalad, leiab küll mitmeid vastuseid: hasardi/adrenaliini pärast, sisemise rahutuse pärast, kutsumuse pärast, raha pärast…
Ka karakterid on välja otsitud huvitavad, meelde jäävad Andrei, kes on sõjas juba ühe jala kaotanud, aga tahab iga hinna eest tagasi minna, ja 44-aastane Jaan, kes on käinud Afganistani missioonil juba viis korda ja keda vaevab mingi sünge ja tume rahutus. Mis sest et Jaani naine ja väike laps kodus muretsevad. Tegelasi on ehk liigagi palju.
Isegi sõjas varitseva ohu muudab film vaatajale reaalseks, lahingustseenides saadakse tõepoolest haavata ja miine otsides on ka minul tunne, et iga järgmine samm võib saatuslikuks osutuda.
Ometi kipub lugu lõpuks laiali valguma, teemaidusid järjest visatakse õhku: kultuuriline konflikt, sealse sõja mõttekus või mõttetus, riigi- ja väejuhtide paatos versus tegelikkus, posttraumaatiline stress… Idudeks need jäävadki.
Ka on mul tunne, et sõduri hinge pole autor suutnud ikkagi pugeda. Meeste teema? Vabandan juba ette, et soovolinik mulle märkust ei teeks.
Huvitav, millise dokumentaalfilmi väntaks Afganistani sõjast Sulev Keedus?