Evelyn Kaldoja: aidata tasub, aga mõistlikult

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Evelyn Kaldoja
Evelyn Kaldoja Foto: Liis Treimann

Laskuda vestlusse suvalises Tallinna kohas ligi astuva tumedate silmaalustega neidise või noorsandiga, kes kurdab, et tal pole bussiraha Tartusse sõitmiseks, on sama mõistlik kui alustada juttu tõmmu mehega, kes peatab õhtusel ajal auto üksi mööda pealinna tänavaid kõndiva naise juures ja uurib, kas kusagil võiks olla veel mõni restoran avatud.


Neist esimene esitab tavaliselt jutu vene keeles. Ja kui kõnetatu aru ei saa, siis ka üpris soravas eesti keeles. Mõnikord on tal aksessuaariks koguni kohver kaasas.



Ja ta üritab teeselda nuttu, kuigi pisaraid ei tule hoolimata hoogsast silmade hõõrumisest.



Teda võib reeta bussijaamast kaunis kaugele jääv asukoht. Tõenäoliselt on tegu narkomaaniga, kes loodab inimeste headust kuritarvitades doosiraha teenida.



Tõmmu isanda ingliskeelsest jutust paljastub kiirelt, et ega ta väga süüa tahagi. Ootab hoopis, et kõnetatu tema autosse istuks. Viisaka keelduja üllatuseks võib äsjane abipaluja enne autoakna sulgemist demonstreerida, et oskab mõningaid vene roppusi.



Mainida võiks ka näiteks ebamäärase halinaga püsikerjust Viru keskuse ees ja samas piirkonnas puu all raha nõutavaid kodutuid, kes teinekord möödujaid samuti roppustega kostitavad.



Või vana naist, kes vähemalt paari aasta eest veel Tartus mööda Veski tänavat kondas ning vastutulijailt mitu korda päevas ja mitmel päeval nädalas «äsja lõppenud» rohuraha nõutas, ise rääkides midagi Veski tänavast ja veskikivist kaelas.



Need näited on koledad. Sest mida rohkem inimesed selliste heidikutega kokku puutuvad, seda vähem jääb neisse alles loomulikku soovi hättasattunud ligimest aidata.



Aga aidata võiks sellegipoolest. Sest näiteks 25 krooni, mis suure osa inimeste jaoks pole märkimisväärne summa, võib aidata väiksemal osal hinge sees hoida.



See aga ei tähenda, et 25 krooni oleks mõistlik anda otse küsija kätte. Pigem tasuks olla heldem, möödudes Päästearmee korjanduskarbist või kuuldes supiköögist või kodutute saunapäevast.



Ja annetuse eest võiksid nood heldetele inimestele omakorda jagada voldikuid nimekirjaga supiköökidest, varjupaikadest, narkomaanide päevakeskustest ja muust, kust hädaline abi saab.



Seda voldikut saaks siis järgmisele abinõutajale raha asemel ulatada – ma ei anna sulle leivaraha, sest olen kinni maksnud sooja lõuna, mis ootab sind seal-ja-seal.



Järgmine tõmmu välismaalase kohtaja aga võiks kirja panna tema autonumbri ja riputada selle internetifoorumitesse. Loodetavasti tuvastatakse tema isik nobedasti ja tuttavad saavad talle kinkida söögikohtade aadresse sisaldava turismivoldiku.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles