Kuidas koolitada õpilasi targaks ja võimekaks nii, et sellega kaasneks võimalikult vähe bürokraatiat? Umbes selline küsimus seisab riigieksamite süsteemi reformijate ees.
Alo Raun: milleks meile riigieksamid?
23. veebruar 2010, 00:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haridusministeerium on seni leidnud, et piisab kolmest riigieksamist – eesti keeles, võõrkeeles ja matemaatikas. Tartu Ülikool tegi nüüd ettepaneku tuua nende kõrvale veel kaks riiklikku komplekseksamit – loodusteadustes ja sotsiaalteadustes.
Kui esmapilgul tundub, et on sündinud kurikaval plaan õpilasi senisest enam eksamitega kurnata, siis tegelikult on ettepaneku taust vastupidine.
Nimelt muudab 2014. aastast kehtima hakkav uus süsteem riigieksamid senisest lihtsamaks, mis aga tähendab, et ülikoolid peavad hakkama nõudma noortelt täiendavaid sisseastumiskatseid, et selgitada välja uued väärikad tudengid.
Tartu Ülikooli idee ongi tekitada olukord, kus õpilane saab jätta praegu riigieksamite kõrval kohustusliku koolieksami tegemata. Selle asemel saaks noor valida ühe kahest riiklikust vabatahtlikust eksamist ja pääseda selle toel ülikooli.
Selline paindlikkuse suurenemine on vaid tervitatav – mugavamaks muutub nii õpilaste kui ülikoolide elu, ja seda kvaliteedis kaotamata.
Kuid see uuendus tekitab ühtlasi küsimuse, miks peaks ülejäänud riigieksamid kohustuslikuks jääma.
Eelkõige on häält tõstetud matemaatika riigieksami vastu – kui õpilastele ei meeldi see põhimõtteliselt, siis algsel, lihtsal kujul peavad seda kasutuks ka ülikoolid ja matemaatikaõpetajad.
Lahendusena on nüüd kokku lepitud, et matemaatikat süvendatult õppijad saavad läbida raskema matemaatika riigieksami. Just selle eksami tulemusi kasutaksid meelsasti ka ülikoolid uute tudengite leidmisel.
Kui liita kokku kaks muudatust – lihtsama kõrval ka raskema matemaatikaeksami lubamine ja Tartu Ülikooli ettepanek lubada loodusteaduste riigieksamit –, tekib aga küsimus, milleks üldse jätta alles lihtsam matemaatika riigieksam. Ei pääse ju selle abil ülikooli ning lihtsama matemaatika saaks ära testida ka osana loodusteaduste eksamist.
Õpilasesinduste liit ongi teinud ettepaneku, et kohustuslik võiks olla hoopis loodusteaduste eksam ning ülejäänud eksamite seast saaks noor ise valida – kes tahab teha rasket matemaatikaeksamit, teeb selle, humanitaarid aga valivad hoopis sotsiaalteaduste riigieksami, kolmandad koolieksami.
Milleks piinata õnnetuid humanitaare, kes nagunii kunagi matemaatikat õppima ei lähe?