Marti Aavik: saba pildile

Marti Aavik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marti Aavik
Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Kui mõni eraettevõte või avalik asutus otsiks endale koristajat, siis kandideeriks umbes 80–100 inimest. Niisugune on praegu konkurents ametikohtadele, mis ei nõua erilisi oskusi.


Kui üks eraettevõte korraldaks värbamist nii, et tema ukse taha tänavale lumehangede vahele koguneb (NB! praeguse pakasega) sadakond inimest elavasse järjekorda, et saada kätte avalduse blankett, siis peaksime seda barbaarseks ja inimväärikust alandavaks.



Normaalne on, et avaldusi kogutakse veidi pikema aja vältel, mitte ei moodustata elavat järjekorda. Inimestega lepitakse kokku eraldi kohtumisajad.



Iga mõistlik värbaja püüab teha nii, et tema enda aeg ei läheks raisku, ning loodetavasti suhtub ta lugupidavalt ka nende inimeste aega, kes tahaksid töökohta saada.



Üleeile vonkles Tallinna lauluväljaku lumehangede vahel hiigeljärjekord. Pakase käes seisis 5000 inimest, nagu ajalehest loen. Mida nad ootasid? Kui ütlete, et tööd, on see tõsi sabas seisjate poolelt vaadatuna. Korraldajad pakkusid neile aga võimaluse rahvamassina fotograafidele ja teleoperaatoritele poseerida.



Pärast uste avamist algas trügimine, et saada kätte ankeet, see ära täita ja kasti lasta. Isegi ankeetidest tuli puudus – inimesed olid järjekorras, kuid ei saanud paberitki.  Kui see pole alandamine, siis mis see on?



On raske uskuda, et linnas, kus toimib e-pileti süsteem ja palju muud sellist, ei saadaks hea tahtmise korral hakkama töökohtadele värbamisega inimväärikust austaval moel, kusjuures konkurss (~12,5) on mitu korda väiksem kui tavaliselt samalaadsetele töökohtadele.



Pealegi tuleb juba mainitud paberavaldustest vähegi sisuka ülevaate saamiseks need andmebaasi sisestada. Hea küll, ütlete, et kõik ei pruugi internetis avalduse täitmisega hakkama saada.



Linnaosavalitsustes töötab hulganisti sotsiaalvaldkonna ametnikke. Mis saaks olla loomulikum kui see, et just seal pakutaks töötutele sobivaid sotsiaalseid töökohti kodu lähedal. 



Heitunud, kes üht sotsiaalse töökoha taga olevat mõtet – harjutada töölkäimist – kõige rohkem vajavad, ei tule lauluväljaku järjekorda üldse. Nendeni peaksid sotsiaalametnikud jõudma omal initsiatiivil.



Aga individuaalsest tööst on raske teha erakonnale sobival päeval meediasündmust. Just kampaaniaplaanist peaksimegi otsima põhjust, miks 5000 inimest üleeile lauluväljakul külmetama sunniti, ehkki oleks saanud teisiti.



Ma ei kritiseeri sotsiaalseid töökohti. Aga on kahju, kui kampaaniameistrite kaalutlused on nii tähtsad, et inimeste väärikust nende kõrval miskiks ei peeta, kui vile on tähtsam tööst, telepilt empaatiast.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles