Üle paarikümne aasta oleme taas olukorras, kus kõigile eestikeelse õppega erialadele vastuvõetud saavad võimaluse õppida maksumaksja kulul, kirjutab Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm Õpetajate Lehes.
Volli Kalm: ülikoolides vastuvõtt läbi. Kuidas edasi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülikooli astub praegu põlvkond, kes on kogu oma koolihariduse saanud 21. sajandil, elanud koos ja kokku arvuti, interneti ja nutitelefoniga. Nad on kasvanud üles vaba juurdepääsuga informatsioonist küllastunud maailmas. Nende haridustaust ja tase on kujunenud tehnoloogiliste võimaluste ja klassikalise koolihariduse kombineerumisel ning 55–60 protsenti praegustest gümnaasiumilõpetajatest jätkab kõrghariduses. Haritud spetsialistina ehk magistritasemel haridusega lahkuvad nad ülikoolist aastal 2018. Keskmise eluea pikenemise taustal on sellel põlvkonnal kindlasti vajadus ja soov töötada ka üle 65-aastasena, mistõttu on nad enamasti tööl veel aastal 2060.
Keegi ei oska praegu prognoosida, millised on siis ametid ning milliseid oskusi ja pädevusi vajatakse poole sajandi pärast. Kui juba õige varsti on nutikad masinad võimelised tegema ära enamiku töid, sealhulgas lahendama intellektuaalselt keerukaid ülesandeid, siis mis on see unikaalne oskus või tarkus, mis on praegu ülikooli astuva inimese eelis masina ees näiteks 10 või 20 aasta pärast, rääkimata tema tööea teisest poolest? Kindlaid vastuseid neile küsimustele pole ega tule enne, kui see aeg on ise käes. Neis tingimustes peavad aga nii õppijad kui ka õpetajad langetama sisulisi haridusvalikuid. Samas olukorras on olnud ka kõik eelnenud üliõpilaste põlvkonnad, kuid varem pole teadmiste kasv ja tehnoloogia areng muutnud meie elu praeguse järjest kasvava kiirusega.
Mõni asi on siiski ka kindel, näiteks see, et harituna ja ajastukohaselt töövõimelisena püsimiseks tuleb õppida pidevalt ning ülikool on siin vaid lühike, süsteemselt korraldatud ja kinnimakstud etapp elukestvas täiendusõppes. Kindel on ka see, et info hulk ja andmetöötluse võime jäävad kiiresti kasvama, suureneb inimeste ja organisatsioonide virtuaalne koostöö ning globaalne seotus, oluliselt kasvab erialaüleste või neid siduvate kompetentsuste tähtsus.
Viimatise vastuvõtu erisus
Vaatleme, kas tulevikuks on midagi kasulikku õppida sellest, milliseid haridusvalikuid peegeldas möödunudsuvine, mitmes mõttes erandlik vastuvõtt ülikoolidesse ning mis tingimustel see toimus.
Viimatise vastuvõtu erisus seisneb esiteks selles, et üle paarikümne aasta oleme taas olukorras, kus kõigile eestikeelse õppega erialadele vastuvõetud saavad võimaluse õppida maksumaksja kulul. Seda tingimusel, et nad täidavad õppekava täies mahus ja ettenähtud kiirusega. Väidetavalt jättis osa aasta varem gümnaasiumi lõpetanuist eelmisel aastal ülikooli tulemata, oodates sellest sügisest alanud tasuta õppe võimalust. Nii või teisiti, üle veerandi ülikoolidesse esmakordselt vastuvõetud 7500 üliõpilasest (ilma magistri- ja doktoriõppe vastuvõtuta) on gümnaasiumi lõpetanud enne käesolevat suve.
Teiseks, see suvi jäi viimaseks, mil ülikoolid said vastuvõtu otsustamiseks kasutada laia valikuga riigieksamite tulemusi. Tulevikus jäävad vaid emakeel, võõrkeel ja matemaatika, viimase kohta on veel endiselt teadmata, kuidas see täpsemalt toimuma saab. Aga enam pole riigieksameid keemias, füüsikas, bioloogias, geograafias, ajaloos, ühiskonnaõpetuses.
Kolmandaks, gümnaasiumilõpetajate ja potentsiaalsete ülikoolidesse astujate arv väheneb, näiteks viimase nelja aastaga langes riigieksameid sooritanute arv 21 000-lt 11 300-ni. Ülikoolide vastuvõtt on aga tervikuna vähenenud minimaalselt ja nii see kindlasti jätkuda ei saa. Näiteks sel aastal plaaniti kõigi ülikoolide peale kokku kõrghariduse esimesele astmele (bakalaureuse- ja rakenduskõrgharidus) vastu võtta ligi 8200 õppijat, aga tegelikult tuli, vaatamata mõne ülikooli järelkonkursile, umbes 7500.
Väga halb tendents
Senikehtinud laia õppeainete komplektiga riigieksamite valikul tehtud otsused peegeldasid gümnasistide ja nende õpetajate eelistusi. On loogiline arvata, et näiteks keemia riigieksami sooritasid noored, kes seda ainet ei kartnud, pigem oskasid, ja veel nii hästi, et lootsid seda tehes saada piisavalt hea ja edasi õppima pääsemiseks konkurentsivõimelise tulemuse. Lisaks pidid keemia või mis tahes teise «raske» eksami valinud noored olema piisavalt head selleks, et vältida õpetaja tungivat soovitust valida mõni kergem aine, sest kehv tulemus nõudlikus eksamis viib kooli näitajad ja reputatsiooni alla. Keemia näidet edasi vaadeldes näeme, et kuigi kõik gümnasistid keemiat õppisid, sooritas tänavu selles riigieksami ainult 625 noort 9700-st. Kindlasti on keemias tugevaid ka nende hulgas, kes seda riigieksamina ei teinud, aga ikkagi näitab see number (nagu ka füüsika 533), kui ahtakeseks, ja juba hulk aastaid, on see põlvkond piiranud oma tulevase erialavaliku võimalused.
Mõelgem sellele, et ülikoolidesse vastuvõetavad tulevased arstid, energeetikud, keemikud, bioloogid ja keemia- ning bioloogiaõpetajad, geeni-, bio-, puidu-, materjali- ja keskkonnatehnoloogid, farmatseudid, geoloogid, agronoomid, veterinaarid vajavad kõik nii õppes kui ka tulevases töös keemiateadmisi. Isegi kui kõik 625 keemia riigieksami sooritanut jaotuks nimetatud erialade vahel ära, ikka oleks vähe! Järelikult võetakse keemiat vajavale erialale õppima ka hea füüsika, bioloogia, matemaatika tulemusega noori. Iseenesest pole ka selles midagi halba, eeldusel, et kel vaja ja asja vastu huvi, teeb keemia endale selgeks. Taustaks on aga see, et reaalainetes (matemaatika, füüsika, keemia) sooritatud riigieksamite osakaal on pidevalt kahanenud: kui 2002. a sooritati neis 22,2 protsenti kõigist riigieksamitest, siis 2010. a oli vastav osatähtsus 14,8 protsenti. Kõrgtehnoloogiliselt arenenud ühiskonnaks pürgijale on see väga halb tendents. Aga nagu igas halvas on ka midagi head, siis leidkem siitki positiivset reaalainetes võimekate noorte jaoks. Nimelt on siin tekkinud suurepärane võimalus silmapaistvalt eristuda oma eagrupi suure enamiku valikutest ja harida end kompetentseks väga perspektiivikatel ja nõutud tulevikuerialadel.
Üleharitud, alaharitud
Ligi pooled sisseastumisavalduse kirjutanud soovisid õppida sotsiaal- või humanitaarerialadel. Sel määral, mil tegemist oli läbimõeldud ja teadliku valikuga, tuleb neid soove kindlasti tunnustada. Mõned, eriti sotsiaalvaldkonna erialad, nagu näiteks ärijuhtimine, õigus, psühholoogia, avalik haldus, riigiteadused, on õppima pääsemiseks väga tiheda konkursiga, aga veelgi raskem on hiljem erialast tööd leida. Eesti tööjõu-uuringu andmed näitavad, et tööga hõivatute hulgas on 12 protsenti üleharituid ehk neid, kel oma haridusele vastavat tööd pole, ja kõigest 2,5 protsenti alaharituid. Samas, töökaid ja tarku tulevasi humanitaare ning sotsiaalteadlasi ei peaks eelnev heidutama – parimad leiavad erialase töö ka siis, kui sajad sama haridusega inimesed ümberõppes uut ametit harjutavad.
Võib küsida, et milleks üldse sellised näited erialade ja riigieksamite valikutest, kui viimased on kohe kadumas minevikku. Pealegi on haridus- ja teadusministeerium rõhutanud, et riigieksamid ei ole mõeldud ülikoolidesse vastuvõtu korraldamiseks. Jättes kõrvale küsimuse sellest, kui mõttekas on ülikoolidel kevadiste riigieksamite järel oma vastuvõtueksameid korraldada, on senitoimunust siiski õppida nii praegustel õpilastel, gümnaasiumidel kui ka ülikoolidel endil.
Rõhuasetus matemaatikal
Ülikoolid seisavad küsimuse ees, kuidas ja millistele eksamitele tuginedes korraldada tulevased vastuvõtud, eriti neile erialadele, kus seni on matemaatikale lisaks kasutatud ka teisi reaal- ja loodusteaduste riigieksameid. Arvestades, et senise kogemuse põhjal saab loodus-, täppis- ja tehnikateaduste üliõpilaste edasijõudmist päris hästi prognoosida nende matemaatikaeksami tulemuse põhjal, on üks võimalus piirdudagi ainult tulevase kolme riigieksamiga, rõhuasetusega matemaatikal. Sellise variandi eelis on eelkõige lihtsus nii tulevastele tudengitele kui ka ülikoolidele. Arvatavaks puuduseks aga kartus, et esiteks – siis koondubki edasi õppida soovijate tähelepanu ainult neile kolmele ainele, ja teiseks – langeb varem riigieksamiga lõppenud õppeainete prestiiž ja väheneb neile osutatav tähelepanu.
Neist võimalikest ohtudest lähtudes kaaluvad ülikoolid bioloogia, keemia, füüsika jt ainete sisseastumiseksamite korraldamist. Samas loodavad ülikoolid väga, et kardetud tähelepanulangust ainetele, mis ei lõpe riigieksamitega, osaks ei saa. Pigem vastupidi, näeme võimalust, et riigieksamiga kaasnenud kohustusliku edu krambi kadumine võib vähendada survet «äraõppimisele» ja asenduda pingevabama tööga arusaamise ning seostamise nimel. Lisaks õppe mitmekesistamise võimalused uurimistööde ja praktikatena.