Välisminister Urmas Paet ütleb eile Postimehes ilmunud usutluses välja mõtte: «Ega kõiki neid asju, mida välispoliitikas tehakse, ei tehta ajalehtede vahendusel.»
Argo Ideon: südamed ja usaldus
12. veebruar 2010, 23:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõiki asju kindlasti ei tehta. Nii kahju kui ajakirjanikul sellest ka pole, ei saa avalikkus tõesti iialgi teada paljudest riigijuhtide omavahelistest kaugekõnedest ega vestlustest klaasikese konjaki taga, 75 aastaks salastatud memod jäävad kauaks rahvusvahelise poliitika kullafondi.
Klassikaline välispoliitika oligi suuresti eri maade eliidi omavaheline asi, millest lihtrahvas ei pidanud teadma. Aga nüüdisajal on ajalehed ja laiemalt avalik inforuum isegi eliidi suhtluses harilik asi.
Näide. Kui välisminister Paet vastas riigikogus Marko Mihkelsoni küsimusele, ütles ta, et NATO-Venemaa suhetes valitseb suhteliselt skisofreeniline olukord. Paet põhjendas: sel ajal kui NATO näeb Venemaad partnerina, korraldab Venemaa meie piiride läheduses suuri sõjaväeõppusi, mille legendiks on, kuidas sõdida NATO riikidega.
Selle avalduse korjas üles Venemaa ajaleht Izvestija, pealkirjastades oma nupu «Tallinn hindab Venemaa-NATO suhteid skisofreeniliseks». Izvestija lühiuudist luges eile teiste seas ka Venemaa suursaadik NATO juures Dmitri Rogozin, kes reageeris oma Twitteri-kanalis nii: «Tallinn hindab NATO-Vene suhteid «skisofreeniliseks». Doktor, millal te ise viimati arsti juures käisite?» ning «Aga kas 40% Eesti elanike – rahvuselt venelaste – õiguste mahasurumine pole skisofreenia?»
Rogozin muidugi ei seisa maailma diplomaatia suurkujude pjedestaalil Henry Kissingeri kõrval, ent tegu on siiski naaberriigi kõrge ametiisikuga, suursaadikuga NATO juures.
Kõnealusel juhul luges ta Eesti välisministri avalduse kohta ajalehest ega vastanud mitte Vene välisministeeriumi vahendusel, vaid hoopis interneti-sotsiaalmeedias, mida ju näiteks ka Eesti välisministril on vabadus lugeda.
Praegused välispoliitika sõlmprobleemid nõuavadki üha enam avalikku diplomaatiat. Afganistanis ei piisa ju kokkuleppimisest Karzaiga, vaid tuleb võita sealsete elanike «südamed ja usaldus».
Viimane on tuntud väljend, mida Eestis on kasutanud väliskomisjoni esimees Sven Mikser, kuid mis originaalis kõlab tugevamalt: battle for the hearts and minds.
Ega meie välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks Prantsusmaal ei pea alati suhtlema Pariisis välisministeeriumiga, vaid võib suunata oma sõnumi ka otse prantsuse rahvale. Ajalehe, Youtube’i, Twitteri kaudu või kuidas iganes.
Võib-olla leidub hoopis kusagil siin võti näiteks Mistrali laevatehingu probleemile?