Kaitseminister Jaak Aaviksoo pani Tartu rahu aastapäeva puhul valitsuse nimel pärja Vabadussõja mälestussambale Tartus, pidades ka lühikese kõne.
Toomas Kiho: minister või inimnäoline hai?
12. veebruar 2010, 18:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tabanud minister Aaviksoo sõnavõtus väljendi «rahvusliku tahte triumf» ning seostanud selle osutusega Hitleri Saksamaale, püstitas Tallinna Ülikooli doktorant Tarmo Jüristo Postimehes küsimuse (PM, 9.02), kas Eesti ajalugu ja eriti tulevikku tuleks ikka näha sinimustvalges võtmes. Võib-olla peaks olema võti hoopis mingit muud värvi kui need kolm kole karmi rusikat, millega toimetus artikli illustreeris?*
Tunnistagem, et ega Eesti tulevik polegi alati määratud sinismustvalge olema. Näiteks 18. juuli 1940 Postimees toob ära «siseminister» Maksim Undi määruse, et kõik majavaldajad peavad ülehomseks (!) muretsema Nõukogude Liidu lipu. Kui see ületamatute raskuste tõttu ei õnnestu, tuleb heisata lihtsalt punane kangas.
Antakse muidugi ka õpetus, kuidas sirbi ja vasara kujutisega lippu valmistada ning millistes mõõtudes punalipp olema peab. Nagu järgnenud sündmustest mäletame, jäid punalipud siia võimutsema pooleks sajandiks, kuna majavaldajaid üldiselt tabas vastupidine saatus...
Tarmo Jüristo väitel eestlased ei nõustu «oma suhtluses rahvusvähemustega võtma positsiooni, millel mõlema poole argumendid oleks ühe väärtusega, vaid lähtume sellest, et meie teame tõde ja kuulutame seda nendele, kes ei tea».
Ka selles seisukohas pole midagi uut, samale asjaolule juhtis oma raadiokõnes 13. juulil 1940 tähelepanu vastne «haridusminister» Johannes Semper, rõhutades, et «peab kaduma üleolev ja vaenulik suhtumine vähemusrahvustesse».
«Rahvaste sõpruse teostamise asemel reaktsiooniline klike tallas jalgade alla Eestis elutsevate vähemusrahvuste algelisemad õigused, igapidi õhutades ja provotseerides rahvaste-vahelist vaenu,» seisab ka riigivolikogu deklaratsioonis, millega 21. juulil palutakse NSV Liidu ülemnõukogu võtta Eesti vastu NSV Liitu. Iseküsimus, kui suurt tõeväärtust keegi seesugustele väidetele omistada tahab...
Mis puutub Eesti kodanluse seoseid Natsi-Saksamaaga, siis eks ole neidki tähele pandud juba ammu enne Aaviksoo kõnet 2. veebruaril 2010.
Jättes muu hulgas kõrvale omaaegsed mahlased stalinlikud väljendid fašistide sabarakkudest, tallalakkujatest jne, võib viidata lihtsalt teaduste akadeemia ajaloo instituudi Eesti ajaloo akadeemilise väljaande periodiseeringule, mille järgi Eesti tervikuna läks kodanlik-natsionalistliku diktatuuri perioodil hitlerliku Saksamaa mõjupiirkonda üle juba vaevalt aasta pärast Hitleri võimuletulekut (vt «Eesti NSV ajalugu», toim G. Naan).
Lõpetagem siiski helgema paralleeliga. Tarmo Jüristo meelest esines Eesti viimase paarikümne aasta arengus pärast pohmelliaega ka halle toone, mis siis, et mööduvalt: «Öölaulupidudele ja Balti ketile järgnes põgus mõne aasta pikkune marurahvusluse-pohmell, mis on aga praeguseks möödunud ja edukalt unustatud. Maailm, mis vahepeal sisaldas ka hulka halle toone, on taas kord must ja valge.»
Seevastu Olga Lauristin, andes hinnangut nn Eesti ajale, peale ühtlase pimeduse muud ei täheldanud. «Te teate kõik, milline oli meie rahva olukord viimase 20 aasta vältel.
Käputäis inimesenäoga haisid olid haaranud nii majandusliku kui poliitilise võimu... Need 20 aastat, mis Eesti töötav rahvas raputas 21. juuni pöördega oma õlgadelt, olid otsekui painajalik uni. Võib õigusega öelda, et see oli pimedamaid ajajärke Eesti rahva arenguloos üldse,» ütles toonane riigivolikogu liige esinemisel Nõmme elanikele 27. juunil 1940.
Nali naljaks. Vähemasti talv on tänavu erakordselt valge.
* Mida iganes autor värviküsimusega ka täpselt ei mõtle, tasub meeles pidada, et meie põhiseadus sätestab, et sinine, must ja valge on Eesti riigivärvideks (§ 7).