Tagasi
Viktor Juštšenko asus 2004. aastal Ukraina presidendi kohale tohutu krediidiga keset eufoorilisi emotsioone. Ukraina rahvas tahtis pööret ja selle pöörde ta ka sai, kui senise presidendi Leonid Kutšma soosikut riigitüüri juurde ei lastud.
Nüüd on seesama mees, Juštšenko toonane oponent Viktor Janukovitš ometi ausal ja demokraatlikul teel riigipeaks kerkimas. Valimistulemused näitavad vastaskandidaadi Julia Tõmošenko ees üsna nappi edu, napimat kui nn uksesuuküsitlused, kuid eileõhtustel andmetel polnud erilist kahtlust: seekord on Janukovitš võitja.
Loodetavasti näitas Ukraina peaministri Tõmošenko eilne eetrivaikus, et aeg-ajalt liialt tulises loomuses süüdistatav daam kaalus hoolikalt oma edasisi samme ning langetab otsuse õiguslikke ja ei mingeid muid argumente kaaludes. Juštšenkot ja teisi oranži revolutsiooni nägusid võidakse süüdistada suutmatuses lükata Ukrainat piisavalt kiiresti muutuste kursile. Samas olid pühapäevased valimised ka nende edu kinnitus. Rahvusvaheliste vaatlejate antud hinnang valimiste aususele ja seega tulemuste legitiimsusele on olnud üsna üksmeelselt heakskiitev.
Nii nagu ootavad rahulikumaid aegu ukrainlased, oodatakse seda ka Ukrainalt. Selge tulemusega ja mitte järjekordse mäsuga lõppevad presidendivalimised oleks märk, et Ukraina liigub teel, millega Euroopas ollakse harjunud ja mida ka mõistetakse.
Lääne meedia on viimasel ajal tihti kasutanud kahe Ukraina presidendikandidaadi kõrvutamisel kategooriaid «läänemeelne» ja «venemeelne». Pigem sobiks ehk vastanduseks «vana kool» ja «uus stiil», sest mõlemad kandidaadid on ikkagi ennekõike ukrainlased. N-ö vana kooli mehi, kel muu hulgas seljataga muljetavaldav karjäär Nõukogude süsteemis, on etteotsa valinud nii mõnigi Ida-Euroopa riik enne Ukrainat.
Mõned eksperdid oletasid juba enne valimisi, et nii vabaks kui reaalse igapäevaelu korraldamise asemel liialt ajaloolistesse ja muudesse ideaalidesse takerdunud Juštšenko ajal ei jää Ukraina meedia kummagi kandidaadi võidu korral.
Samas on see riik jõudnud maitsta piisavas koguses vabadust, et mitte tahta valida Valgevene kurssi. Ja ka Janukovitš ise pole enam see, kes ta oli viis aastat tagasi. Seda kinnitab kas või tema peaministriaeg.
Mis puutub tema vastastesse, siis neile peaks ta näitama, et on kogu rahva president. Tema enda elektoraati Ukraina tööstuspiirkondades (rääkimata toetajatest otseses mõttes) võiks aga vägagi huvitada tihedad ja töised suhted Euroopa Liiduga. Nii et isegi kui suhted Venemaaga mõnevõrra soojenevad (NATO osas ei liiguta edasi kiirtempos vms), ei jää tegevuskavad lääne suunal, näiteks idapartnerlus, loodetavasti selle presidentuuri ajal soiku.
