Mul on siiani meeles koduse dokumendisahtli eriline lõhn. See sahtel oli Võru mööblivabrikus toodetud seinasektsioonis kõige alumine ja liikus väga raskelt.
Neeme Korv: kadunud maailm
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
9. veebruar 2010, 00:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selles sahtlis oli kogu meie pere elu, alates mustvalge teleri, raadio ja külmkapi venekeelsetest kasutusjuhenditest kuni ema-isa koolide ja kõikvõimalike täienduskursuste lõputunnistusteni. Viimased valdavalt Goznakis trükitud, eri värvi kaantega. Mulle meeldis neid kätte võtta ja vaadata. Neist õhkus aastatetagust hõngu. Nende aegade hõngu, mil kellegi käsi kirjutas paberile aastaarvu 1956. Või 1963.
See kõik on minevik. Üha enam on me elu arvutis. Kus e-kirjakast ei lõhna. Digipiltide servad ei hakka iialgi kolletama. Elektroonilisele jõulukaardile ei tee lapse käsi rasvaseid näpujälgi. Sel pole võimalust sahtlipõhjast lagedale ilmuda – tõenäoliselt kustutatakse kõvakettalt ja mälustki.
Kuidagi kurvaks kisub? Aga teisiti võttes – võib-olla läheb hoopis põnevamaks. Näiteks internetiabielu, millest viimasel ajal palju juttu, tuleb pantrihüpetega lähemale.