Mihkel Mutt: tasumise tund

Foto: Pm

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et Hiina tähtsuse kasvu üle tunnevad uhkust ka need riigid, kes sellest otseselt ei võida. Nende jaoks on Hiina ikkagi «meie mees».

Hiina tõusu peavad mitmed analüütikud aastatuhandevahetuse kõige olulisemaks sündmuseks. Vara on öelda, kuhu see tõus välja viib, kas uue mullide lõhkemiseni või Super-Jaapani tekkele. Ent nihked toimuvad igal juhul. Hiina majandusliku ja poliitilise võimu kasvamisega kaasneb muu hulgas meeleoluline nähtus, millest pole ehk poliitiliselt korrektne rääkidagi.

Euroopa ja tema siirderiigid (eelkõige USA) on maailmas domineerinud viimase viiesaja aasta jooksul. Klassikalistest koloniaalimpeeriumidest, mis said otsa enam kui pool sajandit tagasi, on jäänud postkoloniaalsed traumad. Viimastel on kaks aspekti.

Ühelt poolt raputavad kunagised kolonisaatorid endale tuhka pähe ja tahavad patte heastada, seejuures vahel üle pakkudes. (Ainus, kes häbeneda ei oska, on Venemaa.) Nad jagavad kunagistele asumaadele raha, kuigi on näha, et see kaob sageli korruptsiooniauku ega tee neid riike jätkusuutlikuks.

Lisaks lubavad heaoluriigid miljoneid endiste asumaade elanikke enda juurde elama (kuigi tahtjate hulk aina kasvab). Samas pigistatakse endistes metropolides silm kinni, kui Aafrikas ja mujal kohalikud võimurid oma rahva kallal sigatsevad. Et kunagi on ülemäära sekkutud, siis nüüd ei söandata üldse sekkuda.

Teiselt poolt on kunagiste asumaade elanikud brittide, prantslaste, ameeriklaste jt vastu umbusklikud ning kahtlustavad neid neokolonialismis. Siiski nad suhtlevad endiste isandatega. See on paratamatus, sest kuigi leidub üksikuid «tiigreid», on enamik endisi kolooniaid majanduslikult mahajäänud ja vähe on neid, kes peale vanade peremeeste neid aitaksid.

Võib arvata, et ajapikku on säärane olukord tekitanud arengumaade rahvuslikult meelestatud ringkondades frustratsiooni. Ikka ei olda täieline peremees omal maal, sest tuleb kätt paludes ees hoida (kui ka mitte konkreetse riigi, siis IMFi vms poole). See ei lase enda üle tõelist uhkust tunda.

Midagi on mäda. (Ja kui näiteks Mugabe süüdistab mahajäämuses siiani Briti pärandit, siis pole see ka omamaiste haritlaste silmis enam tõsiselt võetav.) Kolmas maailm paistab igaveseks jäävat kolmandaks. Kole!

Aga nüüd on selle lootusetuse halli soo kohale kerkinud Hiina võimas päike! See tõstab tuju ja innustab. Kõik on siiski võimalik! Sest kas pole Hiina üks nende endi hulgast? Kuigi hiiglaslik, kuigi ka ise kunagine impeerium (mis on muidugi unustatud!) – ometi oli ka tema kolonialistide poolt kõvasti rapitud.

Alates oopiumisõdadest on hiinlased pidanud kandma alanduskoormat. Seepärast tunnevad Hiina tähtsuse kasvu üle uhkust ka need maad ja rahvad, kes sellest otseselt ei võida. Nende jaoks on Hiina ikkagi «meie mees».

Globaalses massiteadvuses (ja mitte ainult seal) levib kujutlus, et maailma tulevane keskus on Hiina. Ja kuna iga keskus kujuneb kellegi arvel, siis on kaotajaks USA. Kui Briti ja Prantsuse impeerium on minevik, siis USA mõtteline ja valgustatud «impeerium» on osaliselt alles ja jääb püsima.

Seepärast tunnevad USA mõju suhtelisest vähenemisest kahjurõõmu mitmed, kes leiavad, et neile on ülekohut tehtud, aga kes on Ameerikat seni, hambad ristis, taluma pidanud. See on lisapõhjus aplodeerida Hiinale kui Ameerika võimsuse kõigutajale.

Kui Hiina tõuseb USA kõrvale ja seejärel mööda läheb, siis justkui õiglus võidutseks. Igatahes saab Hiina varjust valgele mehele («valge» on muidugi metafoor) trääsa näidata. Seejuures ei vaadatagi, mida USA kõigutaja endast kujutab, mis on tema eesmärgid ja kuidas nende täitumine võiks mõjutada aplodeerijate käekäiku.

Kuidas käitub Hiina, kes mõistagi toimuvatest meeleolunihetest aru saab? Loogiline on oletada, et kasutab neid enda huvides. Muidugi on rahal üldjuhul ükskõik, mis värvi käsi teda liigutab. Aga natuke võib see siiski asju mõjutada, õiget värvi võti avab mõne ukse kergemini.

Hiina on pununud oma laialdast majandusvõrgustikku Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Seejuures on teda aidanud koloniaalslepi puudumine sealsetes regioonides. Võib kujutleda, et muude tingimuste võrdsuse korral on kohalikud võimud eelistanud nende kompaniisid. Naiivne süda arvab ju sageli, et ega üks endine ahistatu ka hiljem omasugust koori.

Näib, justkui oleks Hiina tõusuga elustunud kolmanda maailma liikumine, mis oli vahepeal õige soikunud (ja kuhu Hiina pole kunagi kuulunud). Maakera teisel tiival näib seda toetavat niihästi Brasiilia kui ka uute «sotsriikide» (Venezuela, Boliivia jt) vöönd. Lisandub mõistagi India, kuigi viimane on ettevaatlikum ja vähem kärarikas.

Aga see ühisrinne on Hiina poolt vaadatuna ajutine nähtus. Hiina eesmärk on Hiina. Hiinlaste uhkus oma saavutatu üle on väljaspool kahtlust, see on üldrahvalik, klasside- ning seisusteülene.

Ei tohi unustada, et see pole tavaline uhkus, mida tunneb igaüks, kes kuhugi välja jõudnud. Ei, Hiina puhul on tegemist vahepeal hälbinud seaduspärasuse taastumisega, n-ö kirjasõna täideminekuga.

Selle nimel mängib Hiina ülimusliku tegija endastmõistetavuse ning (eetilises mõttes) suure seesmise vabadusega taktikalisi mänge. Ta oskab ära kasutada teiste tundeid, näiteks kaasa noogutada ja USAd häbistada, et siis soodsamalt tooret saada.

Tähelepanuväärne, kuidas Hiina oskab vastata Chaveze ja teiste «sotsialistlikele» ambitsioonidele, esinedes ka ise vajaduse korral sotsialistlikuna. Ometi on Hiina traditsioonilisel parem-vasem-teljel ideoloogiaülene nähtus. Ajutised kasulikud liidud jäävad ka edaspidi niihästi Hiina valitsuse kui sealsete suurkorporatsioonide kavadesse.

Hiina pole vanaaja kolonisaator. Ta nõutatud kontsessioonid näiteks maavarade kaevandamiseks on enamasti põhjalikud, nii et mitmed maad tõmmatakse rahvuslikest rikkusest piltlikult öeldes tühjaks. Vastutasuks ehitab Hiina kohapeal enamasti infrastruktuuri. Ehitajaks on üldjuhul hiinlased.

Tegemist pole röövi, vaid vabatahtlike tehingutega. Siiski on raske nende õiglust hinnata. Kui palju aitavad ehitatud teed, staadionid ja koolimajad toormeriikidel püsivalt jalule tõusta?

Maailmas räägitakse vajadusest vanad vaenud unustada, et koos «edasi minna». Aga juba asjaolu, et seda peab pidevalt kordama, tähendab, et ülesaamine pole kerge. Kompleksid on visad kaduma.

Ei tähenda, et neist paremas seltskonnas vaikitakse – meie teadvuse alakorrustel elab edasi koopainimene oma kõigi primitiivsete tunnetega, mille seas üks peamisi on kättemaksukihk. Selle tagajärgi saab Euroopa võib-olla veel raskelt tunda.

Vana Maailm on muutumas suureks tribunaliks ajaloolise ülekohtu eest. Kohut mõistetakse seal, kus seda on mugav teha (USAsse on raske pääseda). Vahepeal paistis, et asi laabub kokkuleppemenetlusega, üks pool hüvitab kahjud, aga kahju kannatanute järeltulijad ei pea seda nähtavasti piisavaks.

Sellest tuleb pikk kohtulugu. Kunagi kohtulugu aegub –  kui süüdistatavad ja kannatanud on lootusetult läbi põimunud. See ongi suurim kättemaks.

P. S. Kuidas on lood USA ja Hiinaga, kui emotsioonid kõrvale jätta? Gideon Rachmann kirjutas 18. jaanuari Financial Timesis, et USA viimaste kümnendite Hiina-poliitika on osutunud ekslikuks. Mitme presidendi suu läbi on avaldatud lootust, et turumajanduse arenedes avaneb Hiina ühiskond igakülgselt. Seda pole juhtunud.

Hiinal on suuruselt maailma teine majandus ning tema eksport ületas esimest korda senise liidri Saksamaa, teda peetakse maailmamajanduse langusest välja tuleku mootoriks. Aga sellega pole kaasnenud poliitilist pluralismi ega sõnavabadust lääne moodi.

Vahel tundub koguni, et tänu majandusedukusele on totalitarism endale õigustust juurde saanud. Eksinud pole oma lootustes üksnes Ameerika, vaid kogu vaba maailm. Aga just USA avasüli-poliitika on aidanud Hiinal kosuda.

Nüüd hakkavad Ameerika silmad vist avanema, et loodetud hea kolleegi asemel on ta turgutanud halastamatut konkurenti. Ja ilmselt Ameerika suhtumine muutub. Kokkuvõttes: kui sõjalise konfrontatsiooni võimalus on üksnes teoreetiline, siis näiteks mõjusfääride poliitika hakkabki jõudma uude järku ning «jahe» sõda juba käib.