Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: kustutage haitilaste võlg!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ajutine tööline tassimas riisikotte Haiti pealinnas Port-au-Prince’is pärast maavärinat. | FOTO: AFP / Scanpix

Kolumnist Abdul Turay kirjutab, et Haiti riik on kaelani võlgades ning pärast nii suurt ja traagilist õnnetust peaksid pangad kaaluma selle võla vähemalt osalist kustutamist.

Õieti tahtsin ma kirjutada millestki muust. Ma olingi selle valmis kirjutanud ja juba saatmisnuppu klõpsamas, kui sattusin lugema äsja Haitilt tagasi jõudnud Ameerika ajakirjaniku Amy Goodmani sõnu tema veebisaidil Democracy Now.



«Me istusime ja vaatasime, kuidas tulid Denveri lastehaigla arstid ja sooritasid amputeerimise, mis enamikul juhtudel olnuks tarbetu, kui patsiendi eest oleks algusest peale hoolitsetud. Tuimastuseta tehtud amputeerimiste arv... jah, tuletame meelde, et siin ei ole ainult amputeerimised, vaid kõik operatsioonid.»



Kui lugeda inimestest, kelle käed ja jalad lõigatakse tuimastuseta maha, siis tunduvad Eesti poliitikute kavalad manöövrid päris lapsemänguna. Eesti poliitikud on lausa inglid võrreldes ühe teise inimrühmaga, nimelt rahvusvaheliste pankuritega.



Katastroofi üle elanud Haiti võlgneb rahvusvahelistele pankadele umbes miljard dollarit. Suuremalt jaolt on võlausaldajateks Ameerika Arengupank, Maailmapank ja IMF, 387 miljoni dollari osas Taiwan ja Venezuela.



Kuidas siis reageerisid pankurid piltidele rusukuhjade all hukkuvatest lastest?



Maailmapank teatas 21. jaanuaril, et ei looda, et Haiti maksab raha tagasi järgmise viie aasta jooksul. Ehk teisisõnu, lõpuks tahavad nad siiski oma raha tagasi. IMF samas soovib seda tagasi otsekohe, ehkki on soostunud edasi lükkama intressimaksed.



Haiti elanikud ei saa tagasimaksmist endale lubada. Isegi president on peavarjuta, viimaste uudiste kohaselt elavat ta lennujaamas. Enne katastroofi oli kogu Haiti majanduse maht 11 miljardit dollarit. Teisisõnu võlgnes Haiti kümnendiku oma majandusest pankadele. Praegu ei ole Haiti majandus midagi väärt.



Pankade külm närv on lausa uskumatu. Haiti võlgneb Maailmapangale 38 miljonit dollarit, mis on tilluke osa koguvõlast ja nanoosake Maailmapanga enda passivas.


Kas nad peaksid kogu võla kustutama? Peaksid, aga seda nad ei tee, kui neid selleks just ei sunnita.



Maavärin ei olnud kellegi süü, see oli lihtsalt Jumala või looduse tegu. See oli piibellikes mõõtudes katastroof. See oli hullem kui tsunami. Kirja pandud ajaloo vältel pole veel kunagi niimoodi hävinud terve riik. Seda mäletatakse veel ka saja aasta pärast. See on tõeline saatana kätetöö.



Kuid looduskatastroofiga haakub inimestest tulenev kurjus.



Haiti rajasid mässulised orjad, kes tapsid XIX sajandi algul oma isandad ja rajasid iseseisva riigi.



Selles, et Haiti on Uue Maailma vaeseim riik, on süüdi eelkõige see, et viimasel kahesajal aastal on algul Prantsusmaa ja seejärel Ühendriigid selle nimel kõvasti vaeva näinud.



Enamik võlgu võtnud riike sattus raskustesse 1970. aastatel. Haiti on olnud kogu aeg võlgades. 1825. aastal nõudis Prantsusmaa suurtükidiplomaatiaga orjakoloonia kaotamise hüvituseks välja 150 miljonit franki (praeguse kursiga 21 miljardit dollarit).



Just see tõkestas kõige enam Haiti arenemist XIX sajandil ja XX sajandi algul.


1930. aastatel hõivasid saare ameeriklased. Nad ei soovinud, et saart valitseksid mustanahalised – olid ju ikkagi alles 1930. aastad –, mistõttu nad tõstsid võimule julma valitseva klassi, mis kurnas ja riisus riiki järgmised 70 aastat.



Kõige hullem oli Duvalier’de suguvõsa, mis kolmekümne aasta vältel röövis abi- ja pankade raha, mille nad seejärel suunasid ümber isiklikele pangaarvetele või raiskasid ära mõttetutes grandioossetes projektides. Toonase presidendi abikaasa Michèle Duvalier sai 1980. aastatel tuntuks 20 000 dollarit nõudnud osturetkega New Yorki.



Tõsi, ameeriklaste auks tuleb öelda, et nad ehitasid enamiku Haitil olnud infrastruktuurist: teed, telefoniliinid, avalikud hooned. See infrastruktuur on nüüdseks hävinud.



Ligikaudu 200 000 inimest on teadmata kadunud, arvatavasti surnud. Veel 250 000 on vigastatud ning 1,5 miljonit kodutud, enamik täiesti meeleheitel. See on sama palju kui kogu Eesti elanikkond.



Kindlasti on lugejagi näinud pilte inimestest, kes elavad tänaval; rusude alla mattunud laipadest; tänavail, matšeete käes, toitu, vett, arstimeid jahtivatest inimestest. Seda on peaaegu võimatu taluda.



Kes on sattunud mu kolumne lugema, teavad, et ma kirjutan alati kohalikest asjadest. Kuid selles loos ei ole õieti midagi, mis haakuks kohaliku eluga. See on lihtsalt lugu, mille ma pidin ära kirjutama.



Ma mõistan, et sellised lood on väga ajakajalised, kuid parem ongi, et see avaldatakse veidi pärast sündmust ennast, et inimestel tuleks meelde, kui rängalt Haiti endiselt kannatab.



Ma ei kipu muidu rahaasjadest kuigi meelsasti kõnelema, aga ma võin öelda, et annetan selle artikli honorari Haiti katastroofis kannatanute abistamiseks. Mulle on öeldud, et selle mainimine võib ka teisi õhutada raha annetama.



Mõned lugejad võivad arvata, et Eesti ei saa selles asjas suurt midagi ette võtta, sest me asume Haitist geograafiliselt ja kultuuriliselt nii kaugel.



Ma olen nõus nendega, kes arvavad, et asju peavad klaarima eelkõige prantslased ja ameeriklased. Nemad ju ongi sajandeid väldanud käitumisega selle olukorra põhjustanud.



Kuid Eesti võib siiski etendada oma osa, ja seda ei tasu alahinnata. Kui abikäe sirutab kultuuriliselt ja geograafiliselt nii kaugel asuv maa, häbistab see teisi maid ja nad on peagi sunnitud sama tegema.



Südant soojendab teadmine, et abi ei tule ainult Eesti valitsuselt, vaid ka eraettevõtetelt ja üksikisikutelt. Tallinkil on küll hulk muresid, aga ometi kavatsevad nad saata Haitile laeva. Raha on annetanud paljud inimesed.



Haitilastele on see kõik küllap veidi piinlikki. Ma olen kindel, et nad on uhke rahvas. Keegi ei taha ju elada almustest, rääkimata juba tervest riigist. Minagi tunnen piinlikkust, valu ja muret: näete siis, mustanahaliste riik nii hullus olukorras ja maailmalt abi palumas.



Abistama ei pea aga ainult rahaga. Sama hästi võib ühineda kampaaniaga või anda allkirja petitsioonile, mis taotleb Haiti võla kustutamist. Või vähemalt võiks probleemiga tutvuda. Mulle ei meeldi inimestele öelda, mida nad peaksid tegema, aga see on selline asi, mille puhul ma tunnen, et olen selleks kohustatud.



Kaugemale vaadates aitab see haitilasi ehk rohkemgi kui kogu raha, mida neile on võimalik annetada. Pealegi võib seda aja möödudes üha uuesti nõuda, samas kui annetataval rahal on oma piirid.



Ma olen kindel, et paljudel lugejatel on endalgi pankuritega probleeme. Pankurid pole maailma silmis just erilised lemmikud. Nii et see ei tohiks tekitada ka psühholoogilist tõrget.



Ja see on tõepoolest käitumisviis, mis võib midagi muuta. Kui kogu maailm, ka inimesed nii kaugelt nagu Eesti, hüüavad täiel häälel «Kustutage võlg!», siis võib see lõpuks jõuda ka pankurite kõrvu.

Tagasi üles