Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vello Vikerkaar: rahvatants

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Peeter Langovits

«Kuidas sa sellist paska kirjutada saad?» Küsija oli pandud istuma minu kõrvale Estonian Airi Kopenhaageni-lennul. Ta oli arvanud, et meile on müüdud üks ja sama koht, küsinud näha mu piletit ja saanud nii teada, et ma olen Vikerkaar.

«Tead, ma olen ka Kanada eestlane,» sõnas ta, «ja ma ei ole kunagi kuulnud, et kellelgi oleks nii jabur nimi.» Väliseestlase nimi oli Taivo ning ta istus vahekäigu pool, nii et mul polnud pääsu.



Aga kui jätta mu jabur nimi kõrvale, siis mis «pasast» ta rääkis? Ma võin nõus olla, et mõned kolumnid on mul paremini ja mõned halvemini välja kukkunud. Aga pask?



«Tead,» Taivo kühveldas pool pähklipakki suhu, «kõik need lood mürgiseentest, naabri põlevast majast ja laulvatest prostituutidest.»



Ah soo, see pask.



Lasksin istme nii taha kui võimalik ja vastasin, nagu ma vastan kõigile selle üle kurtvatele väliseestlastele: «Pead silmas seda, et ma ignoreerin fakti, et Eesti on tegelikult täiuslik riik, kus iga päev paistab päike, lapsed muudkui lõõritavad ja paarikesed peavad aina piknikku?»



«Tead, tarkpea, ma tahan öelda,» ta kühveldas suhu teise poole pähklipakist, mille juures kaks pähklikest pudenesid talle sülle, «et sa ei peaks kirjutama selliseid asju. Sa peaksid kirjutama ainult kõigest heast, mis Eestis on.»



Ta oleks võinud sama hästi lasta mul endal selle kõne lõpetada. Meie kohustus on edendada Eesti asja ja aidata vaesele väikeriigile kõigiti kaasa. Justkui elaks riigis 1,3 miljonit last, keda meil, hiilgava hariduse ja igati mõistliku maailmavaatega väliseestlastel, on kohustus aidata õigesti üles kasvatada. Sellele järgneb tiraad, et mul ei tohiks lasta avaldada oma kirjutisi, et keegi peaks mind tsenseerima.



Väliseestlased on õige tundelised, palju enam kui eestlased, kes on Eestis sündinud ja üles kasvanud.



Üks tuttav ajakirjanik, kes töötab rahvusvahelises ajakirjas, ütles mulle kord, et väliseestlaste meelest tuleks kirjutada ainult rahvatantsust. Kui lugeda kokku korrad, mil mind on lennukites või avalikes tualettides nurka aetud, et mu kolumnidest kõnelda, kaldun ma arvama, et tal võib õigus olla. Tõepoolest, kuidas ma saan sellist paska kirjutada?



Loomulikult pole kõik väliseestlased nii hullud. Paljudel on tõepoolest korralikult välja arenenud naljasoon. Paljud, välja arvatud need vähesed, kes omamoodi eurofantaasias elades tõmbavad pikkades merevaigust suitsupitsides lehkavaid Gauloiseseid, on tegelikult päris minu ja teie, lugejate, moodi. Ometi on üsna palju neidki, kes võtavad endale ühiskonnaelu korraldajate rolli ning näevad kõigile ülejäänutele ette täiemahulise enesearendamise režiimi.



Mõned neist on süüdistanud mind Moskva huvide teenimises. Muu hulgas on selle tõestuseks tsiteeritud Soome stalinistliku kolumnisti Leena Hietaneni tõlgendust minu sõnadest («Vikerkaar ütleb, et Nõukogude Liidu kõige hullemad kuriteod olid, et Siberis oli külm ja Nõukogude Liidus ei kasvanud banaane.»*). Täisteadvusel elusolendid, kes on lugenud Hietaneni jutu korralikult läbi, peaksid jõudma järeldusele, et ta ei mõista piisavalt inglise (või eesti) keelt, et aru saada, millest ma üldse kirjutasin.



Igal juhul võin ma Hietaneni süüdistusele vastates asetada käe piiblile ja vanduda, et Moskva ei ole seni veel minu poole pöördunud. Aga kui mul peaks olema Kremlis salaaustajaid, ei oleks mul midagi selle vastu, kui nad avaldaksid minu kolumne vene keeles või isegi saadaksid mulle kohvritäie raha. Ma ei oskagi ette kujutada midagi paremat kui raha kujul ilmuva muusa külaskäik.



Hiljaaegu saadeti mulle edasi Ameerika eestlaste seas ringlev kiri, milles mind nimetatakse «vastakaks tegelaseks». Ausalt öeldes ma ise ei näe mingeid vastuolusid. Mina kirjutan. Mõned loevad. Mõnele meeldib. Mõnele ei meeldi. Ongi kõik.



Kutseline psühhiaater või minu ema oskaks vahest panna täpsema diagnoosi, aga tundub, et väliseestlaste kogukonda on tabanud haigus, mis seisneb selles, et neil pole midagi teha. Kunagi kuulsin anekdooti, kuidas Nõukogude Liit on kahel korral väliseestlastele mäkra mänginud: esmalt siis, kui Eesti okupeeriti ja neist said «väliseestlased», ja teist korda siis, kui Eesti sai taas iseseisvaks ja nad kaotasid selle identiteedi.



Scarborough’s, kus ma üles kasvasin, elavad väliseestlased olid kindlasti üks huvitav tõug. Ma olin oma sõprade seas ainuke, kes tundis huvi laulmise ja tantsimise vastu (tõelised kanadalased mängivad hokit), ning miskipärast ei valmistanud mulle sugugi hingepiinu kanda koolis meie üsna imelikke rahvariideid. Päris üllatav, et ma selle eest tappa ei saanud.



Veidi vanemaks saades asutasime koos sõbraga ELO, mis, nagu me pidime sageli seletama, ei tähendanud mitte Electric Light Orchestrat, vaid Estonian Liberation Organizationi (Eesti Vabastamise Organisatsioon). Meil olid sportsärgid, mille peale oli kirjutatud «Vaba Eesti Eest» (me ei olnud päris kindlad, kas see on grammatiliselt korrektne), ning me pidasime koolikaaslastega pidevalt koosolekuid, kus plaanisime Normandia dessandi moodi sissetungi Eesti läänerannikule.



Me harjutasime kogu rühmaga eesti keelt, korrates lauseid, mida öelda pärast maabumist:



– Tere. Oleme Kanadast.


– Oleme teie sõbrad.


– Kus on venelasi?



Siis harjutasime käsivõitlust, enne kui pöördusime tagasi keeleõppe juurde:



– Me toome vabadust.


– Liituge meiega!


– Oleme sõjaväelased.



Seejärel sõime õlles keedetud vorsti, nagu meie kindlat veendumust mööda pidid tegema õiged eestlased. Ma ei ole kindel, kas kõik õpitud laused olid just kasulikud, aga me vähemalt lootsime, et tõelised eestlased mõistavad meid, kui me Pärnu lähedal maabume:



– Me armastame Eestimaad.


– Mis on teie koordinaadid?


– Teised tulevad meile järele.



Nii et kui arvestada kõike seda, mida ma Eesti heaks noorena tegin, siis kas ma tõesti väärin seda, et mind lennukis nurka surutakse? Kus oli see Taivo, kui mina juba kavandasin maa vabastamist?



Käitumise ja käsivarrel ikka veel näha tuhmi tätoveeringu põhjal otsustades tegeles ta koos teiste ludridega kooli taga rõnga ajamisega läbi keele ja sigarettide pahvimisega. Nüüd aga see enam järsku ei lugenud. Nüüd oli tema saabunud maad päästma. Paraku olin mina tema teel ees. Ja ta soovis, et mina talle rahvatantsu tantsiksin.



Briti kirjanik Mike Collier on kirjeldanud seda tõugu tegelasi järgmiselt: «Need kuradima «kas nad pole nii vahvad ja nagu Ruritaaniast» reisikirjad, mida vihuvad pühapäevalisade kirjamehed, kes arvavad, et kui isalik ja õpetlik sarkasm kestab piisavalt kaua, siis lõpuks muutub see sügavmõttelisuseks.» Jajah, rahvatants...


Kõige rohkem häirib mind aga Taivo mõte, et me kõik peaksime käituma nagu väikesed Eesti suursaadikud.



Õieti oleks mul päris ebamugav kõnelda Eesti nimel, eriti seepärast, et ma ei oskaks kohe kuidagi seletada paljusid parlamendi või Tallinna linnavalitsuse samme. Aga veel hirmutavam kui see, et mina räägiks kogu Eesti eest, oleks, kui seda hakkaks tegema minu uus sõber Taivo. Tema meelest laheneks kõik meie probleemid imeväel juba siis, kui visata lennukist alla mõnisada kenasti värvilist postkaarti. Taivo jagaks meile dokumentaalfilme, romaane, ajakirju ja ajalehti – kõik aiva rahvatantsust.



Ma usun, et palju lihtsam on, kui me kõik räägime vaid enda nimel. Ma ei räägi Eesti nimel. Ma räägin ainult enda nimel. Ja mõnikord isegi mitte seda.



* http://leenahietanen.blogit.uusisuomi.fi/2009/08/23/neuvostokauhut–ja–joulupukinmaa/#comment–3162

Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!
Tagasi üles