Planeediparandus ehk geoengineering koondab ulmelisi ja reaalseid võimalusi Maa kliima mõjutamiseks. On see lahendus või hoopis oht, küsib teadusajakirjanik Arko Olesk.
Arko Olesk: väevõimuga kliimat parandama
19. jaanuar 2010, 13:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peale nende, kes vahetute osalistena olid sunnitud tegema head nägu, on kõik teised pea üksmeeles tunnistanud Kopenhaageni kliimakonverentsi läbikukkunuks. See idealism ja tegutsemistahe, mis läbirääkimiste laua taga ka olid, põrkasid vastu üksikuid jäärasarvi.
Konsensuse otsimise poliitikaga kaasnev frustratsioon, mis meile tuttav juba euroliidu areenilt, võimendus ootuspäraselt kogu maailma kirjususe kohalolekul. Nagu ikka, uppus suur eesmärk paljude omamättaliste tahtmiste vahele ära.
Tekkiv meeleheide on mõistetav: inimtekkeliste kliimamuutuste probleem on laiema avalikkuse ees olnud juba paarkümmend aastat, selle olemust dokumenteerivad ning kärme ja otsustava tegutsemise vajalikkusele osutavad tõendid aina kuhjuvad, ent poliitilise karavani samm ei kipu pöörduma.
Siis pole imestada, kui mureneb usk, et poliitilise protsessi abil suudetaks kliimamuutuste asjus midagi efektiivset ette võtta. See meenutab kuulsat maksiimi revolutsioonilisest situatsioonist, kus ühed ei saa ja teised ei taha vanaviisi edasi elada. Kas tõesti võib puhkeda kliimarevolutsioon?
2009. aastat võib nimetada ühe kontseptsiooni läbimurdeaastaks. See on geotehnika või planeediparandus, inglise keeli geo-engineering. See termin koondab endas ideid, kuidas teadlikult ja suunatult mõjutada kliimaprotsesse – peamiselt nende protsesside leevendamiseks, millega me senini teadmatult ja hoolimatult kliimat suunanud oleme.
Väljapakutud arsenal on lai, alates ulmevalda kuuluvast päikesevarjuna toimiva peegliflotilli saatmisest kosmosesse kuni juba väljatöötatud lahendusteni süsihappegaasi püüdmiseks korstnatest ja sidumiseks atmosfäärist (vt ka Tarkade Klubi, mai 2009).
Algas see mõne teadlase väljaütlemisega, sellise «intellektuaalselt huvitava» mõttemänguna, mida ajakirjandus ikka armastab, kuid väga tõsiselt ei võta. Ent mida rohkem selgus, et poliitikarindel ei ole kiiret ja otsustavat tegutsemist oodata, seda enam hakati küsima: «Aga miks mitte?»
Selline mõtlemine on nihkunud võimuredelitel aina ülespoole. Aasta eest, pärast president Barack Obama ametisseastumist, mainis planeediparandust presidendi teadusnõunik John Holdren. «Seda peab kaaluma. Meil pole luksust, et saaksime selle lähenemise laualt ära korjata,» tõdes ta, rõhutades samas, et väljendab teadlasena isiklikku arvamust, mitte administratsiooni ametlikku poliitikat.
Samamoodi, pigem teadlasekuube kandes kui poliitikuportfelli pigistades, kõneles USA energiaminister Steven Chu eelmisel suvel Nobeli preemia laureaatide kokkutulekul, et majakatuste ja teede heledaks värvimine aitaks kliima soojendamist vähendada samavõrra kui kõigi maailma autode 11 aastaks garaaži jätmine.
Võrreldes rehkendusi, kui palju peaks piirama kasvuhoonegaase, et hoida soojenemine kahe kraadi piires, nagu Kopenhaageniski lubatud, ning riikide senist tegevust ja lubadusi, näeme suuri kääre. Piinarikkad läbirääkimised võivad tuua meile üha uusi kokkuleppeid ja tõotusi, ent lõpuks on pigem tõenäoline, et tegelikkus ajab radikaalsete sihtide lati ikkagi maha.
Selles valguses kumab planeediparandus ahvatleva lahendusena. Kiired viisid peegeldada päikesekiirgust või siduda süsihappegaasi tabaksid kaks kärbest ühe hoobiga: lahendaks kliimamuutuste probleemi ja lubaks meil vanaviisi edasi elada. Sest tahtmatus loobuda sisseharjunud mugavustest – autod, soojamaareisid, odav elekter – on ju passiivsuse või sõnade ja tegude lahknemise üks tegelik psühholoogiline põhjus.
Või saab rikaste riikide tegevusetusest villand ning haarab õlekõrre järele hoopis mõni arengumaa, näiteks Maldiivid või Tuvalu, kellele juba meetrine merevee taseme tõus tähendaks sõna otseses mõttes riigi uppumist.
Või haub kusagil salaplaane mõni moodsa aja Auric Goldfinger, ainult et erinevalt James Bondi filmidest ei soovi ta maailma hukutada, vaid päästa.
Rahaliselt oleks nii mõnigi skeem meie maakera superrikastele jõukohane, kas või nobelist Paul Crutzeni välja pakutud idee paisata väävliosakesed atmosfääri ülakihti, et need päikesekiiri eemale peegeldaks ja sedasi maakera soojenemist vähendaks.
Mida selline tahtlik saastamine endaga peale punaste päikeseloojangute veel kaasa võib tuua, me ei tea, hoiatavad kriitikud. Kliima on selleks liiga keerukas süsteem, et omaenda tarkusest seda torkima minnes võiksime kindlad olla, et saame ootuspärase tulemuse ilma ootamatute kõrvalmõjudeta.
Tegema hoolikaid eksperimente, selgitamaks eri meetodite tõhusust ja mõju, kutsus üles ka Royal Society ehk Suurbritannia teaduste akadeemia koostatud põhjalik geotehnika ja selle võtete analüüs, mis nägi ilmavalgust septembris. Raport sündis, kuna Royal Societyl on kujunenud terav nina esilekerkivate nn kuumade teemade tajumiseks ja tugev missioonitunne pakkuda avalikkusele ja otsustajatele sel teemal teaduslikult põhjendatud infot.
Mida nad soovitavad? «Kõige ohutum ja paremini ennustatav meetod kliimamuutuste aeglustamiseks on astuda õigeaegseid ja tõhusaid samme kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamiseks. Mitte ükski geotehnika meetod ei suuda pakkuda lihtsat ega piisavalt vastuvõetavat alternatiivset lahendust kliimamuutuste probleemile.»
Raport teeb vahet kahel peamisel planeediparanduse lähenemisel: päikesekiirguse peegeldamisel ning süsihappegaasi kogumisel. Esimene neist ei suuda teadlaste hinnangul muuta juba muutunud kliimamustreid, näiteks sademeid, teine on ohutum, aga aeganõudvam.
Pannes kõik pakutud meetodid nende hinna, ohutuse ja tõhususe järgi joonisele, leiame kallite ja ebatõhusate nippide nurgast pinnaalbeedo muutmise (ehk Chu mainitud teede ja majakatuste värvimise), teisel pool troonib odava ja küllalt tõhusa meetodina metsastamine. Umbes keskel, kiiresti rakendatava ja ohutuna, on kasvuhoonegaaside püüdmine ja hoiustamine nende tekkeallika, näiteks elektrijaama juures.
Ent nagu raport rõhutab, on peale teaduslike ja tehniliste küsimuste asja juures veel sotsiaalseid, poliitilisi ja juriidilisi küsimusi. Milliseid, näitas möödunud aastal korraldatud Saksa-India ühiseksperiment nimega Lohafex, mille eesmärk oli selgitada vetikate abil välja atmosfäärist süsihappegaasi sidumise tõhusus.
Eksperiment külvas Antarktika vetesse kümme tonni rauda, uurimaks, kas ja kui palju selle põhjustatud vetikate vohamine eemaldab ringlusest CO². Oletuste kohaselt langevad rauaväetise mõjul kasvanud vetikad ookeani põhja, viies kaasa ka süsihappegaasi, mida nad kasvades endasse sidusid.
Potentsiaalse planeediparanduse meetodina on ookeaniväetamisest samuti ohtralt juttu olnud ning ka paar erafirmat on lubanud selle kui süsinikulunastuse vormiga turule tulla. (Pole põhjust salata, et kliimakõbinas peitub ka äripotentsiaal. Süsinikulunastus, mille puhul reostaja ostab oma emissiooni hüvitamiseks «indulgentsi», on kasvav äri.)
Eksperiment ei toonud loodetud tulemusi. Selgus, et rohkem kasvasid hoopis teist liiki vetikad, mis jõudsid toiduahelasse ning hoidsid seega kasvades kasutatud CO² ikka ringluses, mitte ei eemaldanud seda sealt. Ent huvitavam on enne eksperimendi algust toimunu. Keskkonnakaitsjad protesteerisid ägedalt ja üritasid seda takistada, nähes eksperimendis tee rajamist potentsiaalsele süsinikuärile, mis massiliseks saades võib avaldada ookeanite elustikule ennustamatut mõju.
Vägikaikavedu, mis jõudis Saksa valitsusse ministrite tasandile, paljastas lünki rahvusvahelistes seadustes. Keskkonnaaktivistid püüdsid eksperimenti peatada, apelleerides elurikkuse konventsioonile ja ainete merre heitmist reguleerivatele mereseadustele. Seekord said teadlased oma katsed siiski läbi viia, ent jääb küsimus: kui näiteks mõni erafirma soovikski ookeaniväetamise äriga alustada, kes ja kuidas seda reguleerida saaks? Või kui mõni kodanikeühendus, tulvahädas Bangladesh, või Richard Branson lennutakski kosmosepiirile kümneid tsepeliine, mis atmosfääri väävliosakesi pihustavad? On see nende suveräänne õigus või terror?
«Oleks ülimalt ebasoovitav, kui geotehnika meetodeid /.../ kasutatakse enne, kui vastavad haldusmehhanismid on paigas,» tõdeb ka brittide raport.
Me ei saa välistada, et ühel hetkel ei jää muud võimalust, kui püüda mõne geotehnilise meetodiga kiiresti kliimat reguleerida. Kuid praegu ei tohi meil olla muud valikut kui emissioonide vähendamine, kui tahes piinarikaste vahendite abil. Sest lootmine kõikeparandavale tehnikanipile on seesama mõtteviis, mis kogu selle jama põhjustanud ongi.
Autor on ajakirja Tarkade Klubi peatoimetaja.