Olaf Punab: alustuseks puhastage auto aknad!

, sõiduõpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olaf Punab.
Olaf Punab. Foto: Liis Treimann
Sõiduõpetaja Olaf Punab loetleb põhilised vead, mida autojuhid lumeoludes teevad, ja annab nõu, kuidas oleks mõistlik talitada, et õnnetusi ja ebamugavust vältida.

Väljas on kõrged hanged, loodus on imeilus. Lapsed ja noored koerad lustivad täiega. Kuid vaadates mõningaid autojuhte ja nende omapärast tegevust lumerohkel talvel, tekib paratamatult mõte, et miski siin ilmas ei muutu – ikka need ühed ja samad vead.

Seetõttu on minu soovitused eeskätt mõeldud just neile noortele autojuhtidele, kel lume- ja libedasõidu kogemust pole. Ettevaatlikud peaksid olema ka need juhid, kes viimastel aastatel on vahetanud esisillaveoga auto tagarattaveolise vastu või vastupidi.

Tegelikult algavad paljud probleemid juba enne sõitu: mõni «suudleb» hardunult kinnikülmunud ukselukku, seda aeg-ajalt peopesaga hõõrudes, mõni lahmatab ämbri kuuma vett täie jõuga uksele, kolmas, kes lukustuse lahti saanud, püüab – jalg vastu autot surutud – juhiust lahti rebida. Oleks meisel, võtaks ilmselt selle appi? Selliste probleemide puhul aitab enamasti lukkude ja uksetihendite korrapärane hooldus.

Veel on igal külmal talvel n-ö juhtmeinimesi, kes, käivitusjuhtmed käes, õnnetu näoga autode vahel ringi sebivad. Ilmselt on aku kõlbmatu. On asju, millega võib auto juures koonerdada, ja on asju, millega mitte. Viimasteks on just aku ja rehvid.

Mis peaks autos olema, kui tee viib vahel linnast välja? Esiteks: laetud telefon – saate abi kutsuda. Hoolitsege, et paagis oleks piisavalt kütust. Võib tekkida olukordi, kus võimaliku lummejäämise vältimiseks tuleb valida tunduvalt pikem marsruut. Kui auto on lootusetult kinni jäänud, võib abi sõltuvalt asukohast viibida, nii saate autos vähemalt soojas olla.

Järgmiseks lumelabidas ja puksiirköis. Väga rasketes oludes sõitjale ei teeks paha ka teatud kogus liiva ja lumeketid. Diiselmootoriga auto juhtidel võiks autos olla tagavarakütuse sõel ja kruvikeeraja. Olge võtmetega autost väljudes hoolas – lumme kukkunud võtmeid on väga raske leida, eriti kui te kukkumist kohe ei märka.

Nüüd tänavale. Hommikuti võib vahel märgata ekstremiste, kes enne sõidu alustamist on vaid väikese pilu jäisesse esiklaasi kraapinud, piiludes sealt nüüd välja nagu tankist ja tuletades nii tahtmatult meelde pimedat autojuhti, kes Tartus aeg-ajalt ringi sõitis. Enim jäävad silma juhid, kes lumme kinnijäänuna järjekindlalt gaasitavad. Kui seda teeb «vahtralehekesega» autojuht, võib sellest veel aru saada, kui aga tegu on kutselise autojuhiga, paneb see küll nende koolituse kvaliteedi üle mõtlema.

Kui olete kinni jäänud, võtke käik välja ja aeg maha. Vastasel juhul kaevuvad vedavad rattad üha enam lumme, kuni auto põhjale kandma jääb. Et nii ei juhtuks, kontrollige, kas esirattad on otse, keerake peeglid alla, et näeksite tagaratast, ja proovige mööda jälgi tagurdada, gaasi doseerige minimaalselt.

Võib ka juhiukse avada, et tagaratta ja jälje sobivust kontrollida. Sel juhul kontrollige kindlasti, et vasakul pool ei oleks hange, mille taha uks võib kinni jääda. Korrake edasi-tagasi sõitmist, kuni raske teelõik läbitud. Kui auto ka tagurpidi ei liigu, püüdke autot ilma gaasita sidurit kasutades edasi-tagasi õõtsutada, kuni ratta lohust välja saate. See nõuab mingil määral harjutamist, sest ega lapski kohe kiikuda oska. Kui need toimingud ei aita, võtke ette labidatöö. Üldjuhul kehtib reegel, et mida rohkem kaevad alguses, seda vähem kaevad tervikuna.

Lumerohketel tänavatel on aga suuremaid ohte kui ainult lumes ukerdavad autod. Linnas eriti mägesid pole ja seega valivad lapsed liulaskmiseks kõrgemaid kohti, näiteks sõidutee lähedal asuvad raudteetammid. Et laps olukorra ohtlikkust ei taju, võib liug lõppeda sõiduteel. Sellistes kohtades peaksid autojuhid olema üliettevaatlikud. Ka lapsevanemad peaksid teadma, kus nende lapsed lustivad.

Linnades on probleemiks ka nn libaülekäigurajad, mis paksu lumega tekivad. Lühim tee kahe punkti vahel on sirge. Kui juba korralik rada ette sumbatud, ega siis inimene mõtlegi, kas see on seaduslik või mitte. Autojuhtidele võib see aga märkamatuks jääda ja halva kokkusattumusena ongi õnnetus käes.

Kui lund palju, ei jõuta paraku väiksematelt tänavatelt kõike ära koristada ja tee jääb sedavõrd kitsaks, et autod vastastikku mööda ei mahu. Sel juhul tuleks vastutulevat sõidukit märgates leida esimene laiem puhastatud koht ja vastusõitja mööda lasta. Ajakadu on minimaalne ja enamasti nii ka tehakse.

Paraku juhtub sedagi, et sõidetakse ninapidi kokku ja põrnitsetakse siis teineteist läbi esiklaasi tigedalt. Mõne aja möödudes kogunevad nende taha omakorda järgmised sõidukid, moodustades niiviisi justkui kaks väikest vaenujalal olevat sõjaväge. Mingil ajal muidugi hakkavad ühed taanduma (loe: tagurdama), aga aega kulub väga palju, kuna mõni juhtidest ei oska kindlasti talvel jälgedes tagurdada ja jääb kinni.

Väiksematel tänavatel on probleemiks ka see, kui kahele poole teed on kuhjunud lumevallid, autod aga pargitud üks ühele, teine teisele poole teed, nii et sõiduauto vaevalt läbi mahub. Ka seal peavad vahel sõitma suuremad autod.

Maanteedel hakkavad aeg-ajalt silma kraavis olevad sõidukid. Need on üsna mõjuvad «liikluskorraldusvahendid» – möödasõitvate sõidukite kiirus langeb kohe. Iseasi, kui kauaks.
Seega mõned soovitused, et te end kraavist ei leiaks. Kõigepealt teelt väljasõidu põhjustest. Väär on arvata, et väljasõidu põhjustab libe tee. Viimane võib olla küll soodustav tegur, aga mitte põhjus. Liiklusõnnetuse põhjustab harva üks tegur. Teelt väljasõidu põhjuseks on tihti liikluse vale hindamine, oma sõiduoskuse ülehindamine ja kriitilises olukorras vale tegutsemine. Piisab kahest tegurist. Näiteks suure kiirusega libedal teel sõites käib teelt väljasõit nii kiiresti, et mingiks õigeks ega valeks tegevuseks ei jää enam
aega ega võimalust.

Vahelduseks paar soovitust, kuidas ei tohiks talvel sõites mõelda: sõidan eessõitjaga samas tempos, kui tema teel püsib, püsin ka mina. Mõte ei pruugi paika pidada. Eessõitja võib olla tunduvalt kogenum, tema auto võib olla tehniliselt parem, tema autol võivad olla konkreetsete teeolude jaoks õigemad rehvid, tema autol võib olla nelikvedu.

Teine näide. Läbin kurvi sama kiirusega, mis mõni päev tagasi. Siis oli tee lumine nagu nüüdki. Tegelikult võite just nüüd vabalt kurvist välja libiseda ka mitu korda väiksema kiirusega. Eelmisel korral oli ilm külm, lumi kare ja haardumine teega üsna hea. Vahepeal aga sulatas, siis külmetas ja äsja kattus tee värske lumekihiga. Libisema ei hakanud rattad mitte enam lumel, vaid koos rataste alla jäänud lumega jääl, mis pärast sula teele tekkis. Seega pole ka naastrehvidest kasu, viimased ei ulata lume all oleva jääkihini.

Hõreda liikluse ja lumesaju korral ei ole teepeenar sõiduteest eristatav. Juht sõidab liialt paremal ning sõidab paremate ratastega asfaldirandilt maha. Paraku aga järgneb esimesele juhtimisveale kohe teine. Juht kas pidurdab ehmatusest või püüab järsult sõiduteele tagasi pöörata. Topeltviga viib teelt väljasõiduni. Õige tegevus oleks gaas maha võtta ja hoo vaibudes sujuvalt teele tagasi pöörata.

Tihti näeme, et maanteel on suunavööndite vahel tekkinud väike lumevall. Juht alustab möödasõitu, auto kaotab juhitavuse ja sõiduki edasine teekond muutub ettearvamatuks. Kuna lumevall läbitakse diagonaalselt, pidurdab veeretakistus libedaga ükshaaval kõiki rattaid eraldi. Selliste teeolude puhul on mõttekas möödasõidust loobuda.

Kui keegi hakkab sellisel teel teist mööduma, jälgige peeglist, kuidas ta auto lumevalli läbimisel käitub. Kui auto seejuures vänderdab, sattudes aeg-ajalt külglibisemisse, võtke jalg gaasilt. Seni kuni ta veel vastassuunas viibib, on teil piisavalt aega. Juhul kui tal oma suunavööndisse naasmine ebaõnnestub ja ta teile rajal ette jääb, võib kiireks minna. Sel puhul püüdke pidurdada. Kui pidurdusmaast ei piisa, vabastage pidur, lahutage sidur ja püüdke takistusest sujuvalt mööduda.

Nüüd kahe halva kokkusattumisest, mille tõttu pööretel väljasõite on olnud. Esiteks: kui juht on kiirust vähendanud pärast pikka ühtlast sõitu, hindab ta kiirust tegelikust tunduvalt väiksemaks. Teiseks: põhimaanteede ja kõrvalteede haardetegur võib olla väga erinev, sest viimaseid ei jõuta nii hoolikalt puhastada. Juht võtab enne pööret kõrvalteele kiiruse enda arvates minimaalseks, aga ikkagi libiseb kurvis teelt välja. Eriti ohtlik on varakevad, kus põhimaan­tee on täiesti kuiv, kõrvaltee alguses aga vesijää.

Kokkuvõtteks: varuge hommikul aega ja oodake enne sõidu alustamist, kuni kõik klaasid on puhtaks sulanud. Olge üksteise suhtes mõistvad ja abivalmid. Kui keegi on teel hädas, aidake, sest mõne aja pärast võite abivajaja olla teie. Kui vaja, loobuge eesõigusest. Olge väga tähelepanelik jalakäijate, eriti laste suhtes. Käsitlege juhtimisseadmeid äärmiselt sujuvalt.

Kui olete lumme kinni jäänud, tegutsege rahulikult ja läbimõeldult. Ärge sõitke oma võimete piiril, jätke endale alati teatud varu. Ohutum on sõita nii, et auto oleks kogu aeg juhitav, kui hakata seda taastama. Ja head libisemist! Suuskadele.

Motokoolitus OÜ juhataja Olaf Punab on auto- ja mootorrattajuhte koolitanud üle 30 aasta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles