Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Kaarel Haav: uus, aga ikka vana õppekava

Kaarel Haav kirjutab, et uued õppekavad ei tegele endiselt peamisega – õpilase arendamisega. Nagu kõigis varasemateski õppekavades, käsitletakse ka nüüd õpilast kui tühjust, mis tuleb ainetega täita.

Viimased kaks aastat on toimunud õppekavade arendamise järjekordne etapp. Selle esimene etapp algas vähemalt 20 aastat tagasi. Nüüdne kava on jõudnud juba valitsusse, kuid selle teoreetilisi aluseid pole kordagi avalikult arutatud. Õppekavade teoreetilisest osast on seni kirjutanud ainult üks selle kava eksperte, Viive-Riina Ruus Tartu Ülikooli eetikakeskuse kogumikus möödunud aastal. Oma isiklikku arvamust on avaldanud ka ajakirjanik Mirko Ojakivi (EPL, 21.12). Minu artikkel on esimene katse seda kava laia avalikkuse ees teoreetiliselt analüüsida.

Artikli piiratud maht võimaldab muidugi juhtida tähelepanu ainult peamistele probleemidele. Kõigepealt, milline on haridusteooria osa õppekavas?

Seal peab olema haridusteooria tuum, teoreetiline raamistik, mida peavad järgima ainekavad, õpikud, õppematerjalid, õpetajate koolitus ja koolipraktika. Koolide kõige üldisemad eesmärgid on õppijate arendamine, kultuuri edastamine ja sotsiaalse struktuuri taastootmine. Õpetajatele ja teistele haridustöötajatele on haridussüsteem enese teostamise ja endale elatusvahendite hankimise kohaks. Need eesmärgid on omavahel seotud ja peaksid olema tasakaalus, kuid praktikas neist mõni sageli domineerib ja mõni jääb tagaplaanile.

Kui me seame esikohale noorte inimeste arendamise, siis tuleb sellest lähtudes seada tähtsuse järjekorda ka teised eesmärgid ja põhimõistete süsteem.

Mis on õppijate areng? Kõige üldisemalt on see edusammud enda ja maailma vahekorra mõistmises. Võib lisada, et areng tähendab struktuurseid muutusi, mitte lihtsalt teadmiste kuhjumist. Erinevad ained käsitlevad inimese ja maailma vahekorra erinevaid aspekte. Enamasti kujutavad õppeained endast sõnu ja tekste, teadmisi ja teooriaid. Nii on eriti teadusainete (loodus- ja ühiskonnateadused) puhul.

Samuti on teadmisteks tajud, tunded ja tegevused (oskused), mida võib väljendada ka sõnadega (abstraktsete sümbolitega). Tajusid ja tundeid võib edasi anda ka terviklike kujunditega (pildid, maalid, kujud jne). Iga inimene on osa loodusest, kuuludes loomariiki. Kõigil loomadel on ka tajud ja tunded, nad oskavad oma keskkonnaga kohaneda ja olelusvõitluses ellu jääda. Inimesi eristab loomadest märkide ja märgisüsteemide loomise ja kasutamise oskus.

Need märgisüsteemid on arenenud väga keerulisteks (keeled, teadused, kunstid), nendega on võimalik edasi anda igasuguseid teadmisi, tajusid, tundeid, taotlusi ja oskusi. Need märgid ja märgisüsteemid ei eksisteeri  ainult inimeste teadvuses, vaid neid tähistatakse ka reaalsete objektidega füüsilises maailmas. Kõiki neid märgisüsteeme võib üldistada ühe sõnaga: kultuur. Kultuur on seega reaalset maailma peegeldav sümbolite maailm. See kogum on kujunenud inimühiskondade arengu käigus ja seda antakse edasi kasvavatele põlvkondadele. Arenenud ühiskondades tegeleb sellega spetsiaalne institutsioon, haridussüsteem.

Kooli õppekava võibki käsitleda kui abstraktsete ja kujundlike märgisüsteemide kogumeid (teadusained, keeled, kunsti ja muusika õpetus). Sellise käsitluse puhul saabki kõiki aineid seostada mitte ainult omavahel, vaid üldistatult ka kultuuri, ühiskonna ja loodusega. Selline üldistamine ja seostamine võimaldab ületada ka faktikesksust ja ainekesksust koolis.

Teadmine tähendab sõna ja tema objekti ühendamise oskust. Kuid inimesed ei taju maailma ainult sõnadega, abstraktsete märkide süsteemidega. Teadmiste üheks vormiks on ka tajud (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine). Inimesed tajuvad ka oma organismi seisundeid, vajadusi ja tundeid. Teadmiste üheks vormiks on ka tegevused ja oskused, mis on vahel nii hästi omandatud, et toimuvad peaaegu automaatselt.

Kõiki neid tajusid, tundeid ja tegevusi saab kirjeldada ka sõnadega, kuid seda ei tehta sugugi alati ja üldse mitte täielikult. Samuti saab neid väljendada terviklike kujunditega, mis võivad olla visuaalsed (pildid, kujud), helilised (muusika) või nende sümbioos (etendused, filmid jne). Seega on abstraktsete ja kujundlike sümbolite seosed tajude, tunnete ja tegevustega väga keerulised ja komplekssed.

Meie kool on ainekeskne ja faktidega üle külvatud selle pärast, et isoleeritud ainete õpetajad ei näe oma aine (teaduse) seoseid teiste teaduste ja kunstidega, kultuuri ja ühiskonnaga. Samuti on puudulik nende oskus seostada oma ainealased (sõnalised) teadmised teiste teadmiste vormidega (tajude, tunnete, tegevuste ja oskustega). Kui pedagoogid suudavad üldistada oma ainet, siis nad mõistavad selle seotust teiste kultuurivormidega, ühiskonna ja kogu maailmaga. Kui aineõpetajad saavad aru, et nad ei mõjuta noori inimesi ainult oma sõnadega, vaid kogu oma käitumise ja suhtumisega, siis hakkavad nad rohkem märkama ja mõistma ka õpilaste tundeid, mõtteid, suhteid ja tegevusi. Sel teel hakkab kaduma õpilaste, õpetajate ja ainete isoleeritus ja vastandlikkus.

Lõpuks kujuneb arusaam enda seotusest teistega (teiste inimeste ja gruppidega), ühiskonnaga, kultuuriga ja kogu maailmaga. See ongi holistilise hariduse eesmärk ja sisu. Holistiline haridus eeldab nii ainealaseid teadmisi ja nende üldistamise oskust kui ka teadmiste, kultuuri, inimeste ja ühiskonna olemuse mõistmist. Holistiline haridus, mis seostab õppijad (nende teadmised, tajud, tunded ja oskused) teaduste, kultuuri, ühiskonna ja kogu maailmaga, on täiesti võimalik ja vajalik nii gümnaasiumis kui ka põhikoolis.
Seniste õppekavade teoreetilised osad, nii 1996. ja 2002. aasta kui ka 2009. aasta eelnõus, ei ole võimaldanud ega võimalda saavutada deklareeritud eesmärki – õpilaste arendamist.

Detsembris avalikustati põhikooli ja gümnaasiumi õppekavade viimane versioon ja lisati ka nende seletuskirjad (www.oppekava.ee). Viidatud on seniste kavade puudustele, kuid mitte nende peamisele põhjusele, teoreetilise raamistiku nõrkusele.

Üldosa neli esimest jagu käsitlevad õpetuse eesmärke (kuni 12), väärtusi (8), pädevusi (algselt 12, lõpuks 7), õpikeskkonda ja õppe korraldust. Mõistetest on määratletud õpilane, õppimine, õpetamine ja kasvatus, õpikeskkond ja õppe korraldus. Need mõisted on segased, vastuolulised ja isoleeritud.

Kui õpilast mõistetakse ennast teostava indiviidina, siis õpikeskkonna mõiste õpilast ja tema osalust enam ei sisalda. See õpikeskkond «ümbritseb õpilast», õpilased polegi keskkonna osa. See keskkond on amorfne, see koosneb õpetajatest ja koolijuhtidest sama moodi nagu seintest, laudadest ja toolidest. Sotsiaalse õppekeskkonna mõiste sellises käsitluses ignoreerib ka koolile loomulikke autoriteedisuhteid, käsitledes õpetajaid, koolijuhte, õpilasi ja kõiki teisi osapooli võrdsetena, kuigi tegelikult nad seda pole. Õpikeskkonna klassis määrab õpetaja tegevus, üksiku õpilase võimalused seda mõjutada on piiratud. Õppimise mõistet on seostatud mitmete teiste terminitega (käitumine, kogemused, materjali meeldejätmine, teadmiste struktuuri muutumine). Selline segadus võimaldab taandada õppimist endiselt faktide tuupimisele.

Õpilaste arendamise mõiste on seostatud suure hulga eesmärkide, väärtuste ja pädevustega. Nendest on raske isegi aru saada, keegi ei ole suuteline kõiki neid arvestama, veel vähem saavutama. Siiski, igaüks suudab seostada enda tegevust mingi soovitud eesmärgi, väärtuse ja pädevusega. Seega, kõik ainekavade ja õpikute koostajad ning õpetajad võivad väita, et nad õppekava üldosa vähemalt mingil määral realiseerivad. Samas aga ei taga see üldse õpilaste arendamist, kuigi see peaks olema justkui peamine siht. Arendamise mõiste on liiatigi asendatud õpitulemustega. Õpitulemusi saab aga endiselt taandada faktide mäletamisele.

Õppekorralduse jagu nimetab ainevaldkonnad (8 ja 7) ja ained, põhikoolis 18, gümnaasiumis 63 kohustuslikku ainet. Need ainevaldkonnad ja ained ei ole aga üldse inimese ja tema keskkonna vahekorra erinevad aspektid, vaid asjad iseeneses, tekstikogumikud, mis sisaldavad teadmisi ja taotlevad õpitulemusi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et sellised üldsätted võimaldavad käsitleda õpilasi endiselt tühjade nõudena, mida tuleb täita ainetega. Need sätted ignoreerivad holistlikku haridusteooriat, mis taotleb inimese (õppija) ja maailma vahekorra sügavamat mõistmist.

Seega on tegemist teadmiste administreerimise ning õpilaste ja teiste huvigruppidega manipuleerimise kavaga. Selle on koostanud tõesti oma ala kogemustega asjatundjad, administratiivse suva ja sotsiaalse manipuleerimise eksperdid.

Autor on sotsiaalpsühholoogia doktor. Ta on tegelenud õppekavade arendamisega kõrgkoolides alates 2000. aastast ja üldhariduses alates 2003. aastast.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
    TARKUSEPÄEV
    Viimased uudised
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.ee
    Elu24
    Majandus24
    Sport
    TallinnCity
    Naine
    Tarbija24
    Välisuudised
    Arvamus
    Kultuur
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv