Kohalikel valimistel kandideerib 93 riigikogu liiget, kuigi valituks osutumise korral seadus neil riigikogu ja volikogu liikme toolil korraga istuda ei luba. Kõigi nelja parlamendierakonna liikmed on avaldanud arvamust, et seadust tuleb muuta ja kahe ametikoha ühitamise keeld kaotada. Seejuures on leitud, et samaaegne riigikogu ja volikogu liikmesus seoks riigikogu liiget rohkem tema piirkonnaga ning parandaks riigi ja omavalitsuste koostööd.
Ilmselt on jäetud tähelepanuta, et vaba mandaadi põhimõtte kohaselt ei tohiks riigikogu liikmed esindada üksnes oma valimisringkonda, vaid peaksid teostama riigivõimu kogu rahva esindajatena. Seetõttu on jutt riigikogu liikme ja tema piirkonna suuremast seotusest arusaamatu. Veelgi arusaamatum on jutt, justkui oleks sellise seose eelduseks oma piirkonna volikogu liikmesus.
Riigikogu liikmetele on tööks valijatega ette nähtud ühes kuus keskmiselt kaheksa vaba päeva. Lisaks kolm suvekuud, mil korralisi istungjärke ei toimu. Riigikogulast, kes selle ajaga valijatega sidet luua ei suuda, ei aitaks ka volikogu koht.
Pigem võib kahe ametikoha ühitamise kavatsuse taga näha soovi soodustada riigikogu liikmete tegevpoliitikas püsimist ja takistada konkurentide esilekerkimist. Selle tulemus oleks võimu koondumine ja põlistumine vähemate inimeste kätte.
On jäetud mulje, justkui oleks riigikogu ja volikogu üheaegse liikmesuse keelu kaotamine üksnes tehniline muudatus. Õiguslikult on sellise muudatuse tegemine kui mitte välistatud, siis vähemalt äärmiselt küsitav. Tasub meenutada, et kahe ametikoha ühitamine keelati 2002. aastal. Pärast 2003. aasta valimisi proovis aga riigikogu uus koosseis topeltkoha keelu veel enne selle jõustumist kehtetuks tunnistada. Toona leidsid nii president kui õiguskantsler, et põhiseadus kahel toolil istumise taastamist ei luba.
Omavalitsustel on põhiseaduse järgi kaks funktsiooni. Esiteks kohaliku elu korraldamine ning teiseks neile antud riiklike ülesannete täitmine. Viimase osas on omavalitsused sisuliselt riigi täitevvõimu osa. Lihtsustades võib öelda, et vähemalt osaliselt teostaks kahel toolil istuja riigikogus seadusandlikku võimu ning volikogus täidesaatvat võimu. See oleks vastuolus võimude lahususe põhimõttega.
Riigikohtu selgitusel eksisteerib omavalitsuse autonoomia põhimõte just avaliku võimu detsentraliseerimise ja riigivõimu tasakaalustamise huvides. See tähendab, et volikogude liikmed peavad saama langetada otsuseid riigi keskvõimust sõltumatult, seades vajadusel esikohale ka keskvõimu huvidega vastanduvad kohalikud huvid. Kahel toolil istumise korral tuleks vastanduvate huvide puhul valida, kas seada riigikogus esile kohalikud huvid või volikogus esile riiklikud huvid.
Poliitilise esindatuse mitmekesisuse säilimise ning riigi ja kohalike huvide lahus hoidmiseks jääb loota, et riigikogu ja volikogude toolidel istuvad ka edaspidi erinevad inimesed. Vastupidisel juhul ei ole välistatud, et poliitikul tuleb täita vastandlikke ülesandeid ja taotleda vastandlikke eesmärke. See võib aga põhjustada minetusi ametikohustuste täitmisel ning luua eeldused korruptsiooniks.