Hans Väre: kahe uksega kabineti kandidaadid

Hans Väre
, peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hans Väre
Hans Väre Foto: Elmo Riig / Sakala

Kolme Viljandi võimupartei – Reformierakonna, IRLi ja Keskerakonna – ulmelisi programme vaadates on täiesti selge, et kõik lubatu teoks ei saa. Kuid teadmata, millised on naljaga ja millised tõsiselt mõeldud plaanid, on valijal väga raske otsustada, kirjutab ajalehe Sakala peatoimetaja Hans Väre.

Juba teist valimistsüklit reformierakondlasi võõrustaval Viljandi linnapea kabinetil on kaks ust. Üks on see, mille kaudu kõik käivad. Teine, mis sobiks oma massiivsuses mõnele kindlusetornile, ei vii ametlikel andmetel kusagile, aga mul on väike kahtlus, et äkki saab sealtkaudu otse riigikokku. Igatahes on eelmised kaks Viljandi meeri, Peep Aru ja Kalle Jents, poole ametiaja pealt parlamenti siirdunud, mis näitab, et linnapea kabinet on selle teekonna ettevõtmiseks väga sobiv koht.

Paraku tähendas linnajuhtide järgemööda Toompeale kolimine, et Reformierakond pidi poole sõidu pealt hankima tõlla ette uued ratsud, kelle tuntus jäi eelkäijate omale mõnevõrra alla. Seda faktorit ei tasu sugugi alahinnata, sest Viljandi mõõtu linnas on tegemist eelkõige isikuvalimistega.

Kui Loit Kivistik 2011. aastal meeriks sai, teadsid linlased teda peamiselt kohaliku rattaklubi juhina, kui sedagi. Isegi kümme kuud hiljem tehtud Sakala küsitlus näitas, et pildi järgi tundis Kivistiku ära vaid veidi rohkem kui pool vastanutest. Vahepeal on muidugi omajagu aega mööda läinud, kuid Kivistiku võimalused inimestele meeldida pole olnud sugugi nii head kui tema eelkäijail. Kriisiaja juhina on ta pidanud kärpima ja «ei» ütlema rohkem kui juurde andma ja vastu tulema. Paljud linnavalitsuse osakonnad ja allasutused on Kivistiku initsiatiivil saanud uue juhi, kuid nii mõnelgi puhul on linnapea jäänud hätta inimeste vahetuse põhjendamisega avalikkusele.

Kõige tipuks paistab Reformierakonna juhitav koalitsioon olevat kogunud paraja portsu ämbreid, et need siis otse valimiste eel ritta seada ja hoogsal jooksusammul kõigisse sisse astuda. Nimetamist väärivad kasvõi uued ülekäigurajad, mis tegid teisele poole teed mineku varasemast ohtlikumaks, või Reformierakonda  kuuluva volikoguliikme juhitav tudengiklubi, mille tegutsemislubade puudumisele linnavalitsus läbi sõrmede vaatas.

Kõige suurema fopaaga on maha saanud aga hoopis suuruselt teine praeguse võimuliidu osaline, Isamaa ja Res Publica Liit (IRL). Kas loosungit «Ajage rohkem möla!» ja pirukate suhu toppimist muusikutele mäletate? Ega vist rohkem olegi vaja rääkida. IRL­i tunnustuseks peab ütlema, et hansaskandaalile reageeriti kiiresti ja linnapea- ning volikogu esimehe kandidaadina juba välja käidud Tarmo Loodus ning Ardo Agasild loobusid juhtpositsioonidele pretendeerimast päevapealt.

Nende asemele pakub IRL nüüd vastavalt Ando Kivibergi ja Harri Juhani Aaltoneni. Kui esimesena nimetatu on pärimusmuusika festivali korraldajana laialt tuntud ning meerikandidaadiks igati loogiline valik, siis üht küünlavabriku Hansa Candle omanikku Aaltoneni ei teadnud tema isiklikke tuttavaid välja arvates varem peaaegu keegi. Seega toob soomlase pakkumine volikogu esimeheks Viljandi poliitikasse küll uue, rahvusvahelise mõõtme, kuid ei aita IRLi valimistel ilmselt kuigi palju.

IRLi nimekirjast leiab siiski ka päris palju tuntud inimesi. Kolmanda praeguse koalitsiooniosalise Keskerakonna seis on häältemagnetite poolest kehvem. Nimekirja esinumbriks pandi Viljandis küll partei peasekretär Priit Toobal, kelle kuulsuses pole põhjust kahelda, kuid ülejäänud nimekiri meenutab suures osas suvalist valikut telefoniraamatust. Olgu need inimesed ükskõik kui targad ja tublid, valimistel on sellest vähe kasu, kui hääleandjad neid ei tunne.

Seejuures ei ole Toobal keskpartei linnapeakandidaat. Meeriks pakutakse hoopis Helmut Hallemaad, kes on küll pikka aega linnajuhtimise juures olnud, kuid pääses viimastel valimistel 78 häälega uuesti volikokku ainult seetõttu, et kaks eespool olnud inimest sinna ei läinud.

Erinevalt Reformierakonnast ja IRList võib Keskerakond aga rõõmustada selle üle, et neil pole Viljandis seni olnud ühtegi skandaali. Samas on nad kuulunud võimuliitu ja võivad seega kõik kordaminekud ka enda arvele kirjutada. Ja kirjutavadki.

Kitsast ajast hoolimata on üht-teist ju Viljandis ära suudetud teha küll. Kõige olulisemana võiks ehk märkida kolmest gümnaasiumist uue riigigümnaasiumi loomist. Ka lauluväljak on valmimas, vanast kultuurimajast sai uuenduskuuri järel kena Sakala keskus (ehkki tublisti väiksem, kui algul plaaniti), lastele on kerkinud uhkeid mänguväljakuid ja nii edasi. Ent kui Sakala ajakirjanikud paari nädala eest koalitsioonilepingu punkt-punktilt läbi vaatasid, tuli ikkagi välja, et suurem osa lubatust on tegemata.

Muidugi on linnavõim saanud hakkama ka mitme sellise asjaga, mida koalitsioonilepingus ei olnudki. Paraku on paindlikkus ja kiire reageerimisvõime head ainult senikaua, kuni linna ka plaanipäraselt ja visiooniga arendatakse. Erilist sihikindlust ja lahendusi meie suurimale probleemile – elanikkonna vähenemisele – ei paista aga ei uuest arengukavast ega valimisprogrammidest.

Mida kandidaadid siis lubavad? Päris taevamannat mitte, aga ega mõnel sellest eriti puudu jäägi. Tõelises gigantomaanias näib vaevlevat IRL, kes tõotab tuua Viljandisse rikkuse ja teha linna tuntuks üle maa ja ilma. Just nii on nad kirja pannud. Lisaks on IRL hakanud katoliiklikumaks kui paavst ise, trumbates üle Keskerakonna lubaduse võimaldada eakatele tasuta bussisõit, mida keskpartei alles hiljem laiendaks teistele linlastele. IRL laseks priilt bussi kõik, kaasa arvatud linna ümbritseva valla elanikud.

Keskerakond ei tee küll nii suuri sõnu kui IRL, kuid arvud on seda suuremad. Kokku lubab partei investeerida Viljandisse nelja aasta jooksul 29 miljonit ja jagada peale selle igal aastal laiali veel 31 miljonit. Linna eelarve on umbes 20 miljonit.

Enampakkumises lööb usinasti kaasa ka Reformierakond, kes on (nagu teisedki) toonud kolikambrist uuesti päevavalgele kauaoodatud veekeskuse rajamise plaani, ehkki linnapea ise on selle alles hiljuti lootusetuks tunnistanud. Lisaks lubavad nad teha korda linna peatänavad (mida nende senise valitsemisaja jooksul pole korda tehtud) ning palju muud, mis kõvasti raha nõuab.

Nii Reformierakond kui IRL kavatsevad investeerida nelja aasta jooksul summa, mis jääb samasse suurusjärku linna aastaeelarvega, ja suurendada ka püsikulusid, kuid ei oska öelda, kust selleks raha tuleb. Laenu Viljandi eriti võtta ei saa ja üldsõnalised loosungid stiilis «toetame ettevõtlust» ei maksa enam ammu midagi.

Kokkuvõttes on kolme võimupartei programmid sedavõrd ulmelised, et sisulist analüüsi ei ole mõtet neile eriti tehagi. On täiesti selge, et kõik neis lubatu teoks ei saa, kuid teadmata, milline osa lubadustest on humoristlikud ja milliseid mõeldakse tõsiselt, on valijal väga raske otsustada.

Raha poolest on oma programmis kõige tagasihoidlikum ja sisuliselt kõige tugevam seni nimetamata jäänud opositsiooniline Sotsiaaldemokraatlik Erakond, ehkki üldise mõttemalli järgi kipuvad just sotsid enne kulutama ja alles siis vaatama, kas võlgade maksmiseks ka raha on. Küll aga torkab sotside puhul silma, et nad üritavad võimalikult palju suuri investeeringuid juba programmis kellegi teise õlgadele lükata – näiteks veekeskusest räägivad nemadki, aga ainult kui võimalikust koostööprojektist portsu partneritega. Seega ei pruugi sotside lubadused olla kuigi palju vettpidavamad kui teistel, aga on vähemalt tingivas kõneviisis esitatud.

Et programmide põhjal on otsustada raske, oleme tagasi isikuvalimiste juures.

Praegusele linnapeale paistab olevat kõige tõsisem konkurent endine sotside peasekretär Randel Länts. Olles opositsioonis, saab ta tõotada uusi tuuli linnajuhtimises, värskeid mõtteid ja kivinenud korra lõhkumist. See võib olla kaalukas argument, sest Reformierakonna hegemoonia on Viljandis kestnud juba päris pikalt ja paljud linlased oravaparteist väsinud. Samas ei saa opositsioonile endale eriti midagi ette heita, sest nad pole ju midagi teinud. Või kui, siis just seda.

Nimelt lubas Länts eelmiste valimiste järel võimuliidust välja jäädes väga valusat oponeerimist, tegelikkuses piirdus tema aktiivsus aga kõigest mõne kuuga ja pärast seda on ta suhteliselt harva linnavõimuga rinda pistnud. Pealegi tekib Brüsselis töötava Läntsi puhul küsimus, kas laiem avalikkus teda ikka piisavalt tunneb.

Ehkki sotside nimekiri on päris esinduslik, leiab kõige rohkem tuntud inimesi oravate seast. Nii pole kahtlustki, et Reformierakond saavutab ka tänavustel valimistel tubli tulemuse. See, kes järgmiseks neljaks aastaks raekoja kahe uksega kabineti endale saab, sõltub aga lisaks häälte arvule ka poliitilistest kokkulepetest. Kõige olulisemaks kaalukeeleks saab siinkohal tõenäoliselt IRL, kelle lootusi ise valimised võita kahandas tublisti möla ja pirukate skandaal. Samas on nii Reformierakond kui ka sotsid tema kosimisest väga huvitatud ja pole võimatu, et pruudiluna üle kauplemisel läheb mängu ka linnapea koht.

Muide, just tänu isamaaliitlastele Reformierakond kaheksa aasta eest võimule saigi. Enim hääli kogus toona hoopis praeguste sotside eelkäija, valimisliit Kodune Viljandi, kuid et Isamaaliit otsustas leivad Reformierakonna ja Keskerakonnaga ühte kappi panna, pidi võitja oma pätsi löödult üksi opositsioonis nosima. Näis, kes selle rolli seekord endale saab.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles