Kaarel Arb: mitme toa süsteem

Kaarel Arb
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaarel Arb
Kaarel Arb Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Iga päev meelelahutusportaalidesse saabuvad teated ülelahenaabrite «Big Brotheri» majas toimuvast on toonud meelde mõne aasta taguse briti lühiseriaali «Dead Set», kus lõviosa tegevusest toimus samasuguses, kaamerate kaudu miljonitesse kodudesse ülekantavas isoleeritud reality-majas. «Dead Seti» maailma tabas üleilmne zombipuhang, jättes majaelanikud pea ainsateks mittenakatunuteks kogu maailmas ning mis veel olulisem, õndsasse teadmatusse väljaspool toimuvast. Kontaktid välismaailmaga kadusid küll täiesti, aga ju on seegi vaid osa mängust, mis muud?

Samasugust teadmatust ümbritsevas maailmas toimuvast pole raske leida ka ilma suure vennata. Kontserdikorraldajad, kellel on raha, et korraldada midagi tõeliselt suurt, ei tea, mida publik ootab. Publik pakib telgi kokku ja sõidab põhja või lõuna poole, kus saab vaadata-kuulata maailmanimesid, keda Eestis siiani nišiartistideks liigitatakse. Osa mängust?

Kuid valikuid leidub ka kohalikus kultuuris aina rohkem. Tuleb need vaid üles leida. Kuigi näiteks Tartus kadus suve hakul ühe nädalavahetuse jooksul kaks end alternatiivse publiku jaoks oluliseks muutnud ajaveetmiskohta ning pealinnaski ei püsi värskemad paigad tihti kauem kui paar hooaega, on publik, kes ihkab enamat kui mandunud superstaarikest või raadiohittide manustamist õlle saatel, olemas ning arvukam kui kunagi varem.

Mõnisada noort inimest, kes igal nädalal Tallinnas ja Tartus paariks-kolmeks tunniks kokku kogunevad, et osaleda muusikaviktoriinil (jah, päriselt), ei ole suurkorraldajate jaoks märkimisväärne hulk, aga tihti just nii pisikesteks või väiksematekski kildudeks on kohalik kultuuripublik jagunenud ning ka nemad tahavad oma osa.

Mida oleks aga vaja, et Tartus, kus alternatiivi otsides on taas pea ainsaks sihtpunktiks jäänud Genialistide klubi ja selle lähiümbrus, ning Tallinnas, kus mitte-peavoolu kultuur on killustunud suures osas Kalamaja ja Uue Maailma keldritesse, ja mujalgi linnades see elu veidi elavam oleks?

Genklubi-sarnane kesklinna subkultuuri- või pigem multikultuurimaja oleks omal kohal igas linnas, aga Tartuski eksisteeritakse enamasti rohkem linna kiuste kui abiga, kuigi just see, isetekkeline ja omaalgatuslik kultuur võiks olla asi, mida edendada aidata. Ja mitte ainult omavalitsusel, ka meelelahutuskohtade omanikud võiks olla julgemad raamiväliselt mõtlema.

On tekkinud või tekkimas kultuurikvartalid, kuhu minnes tead, et leiad end just endale sobivast keskkonnast. Kultuur nišistub ja see on tore, kui selle enda ja oma üles oskad leida.

Nii ongi meil taas mitu Eestit, mitu Tallinna, mitu Tartut, mitu sinu kodulinna. Ühes isoleeritud toas istuvad massiüritused ilma massita, teises baaride ees räuskav inimsumm, kolmandas hipsterid ja neljandas rahulikud kampsunid. Viiendas, kuuendas ja nii edasi – kes iganes veel.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles