Rahandusministeerium liigub auto maksustamisel põhimõtteliselt õiges suunas, ent hämmastama paneb, et maksumuudatusi üritatakse riigikogust läbi sõidutada ilma eelneva avaliku aruteluta. Liiatigi pole ju tegu maksuauguga, mis oleks avastatud piltlikult öeldes eile ja vajaks tingimata lahendamist homseks, olgu või ummisjalu joostes. Kõik asjaolud ja senise korralduse küsitavused on olnud üldjoontes teada pikka aega.
Oleks ülim naiivsus arvata, et kõrged riigiametnikud ja poliitikud neid ei tea või pole kuulnudki huvigruppide kaasamisest eelnõude ettevalmistamisse. Nii jääbki kummitama oletus, et asutuste nimele registreeritud sõiduautode maksustamise kallale on asutud meelega nii, et eelnõude loomise head tava pole järgitud. Juba on jõutud ka välja pakkuda, et ahvatleva autoasjanduse kondi on kavalad poliitikud avalikkusele järamiseks visanud seepärast, et tõmmata tähelepanu ära mõnelt muult eelarve või sellega kaasneva muudatuse küsitavuselt. Võib-olla on selline kahtlus paranoiline ja kahtlustajad ülehindavad poliittehnoloogide ja neile omistatava mõtteviisi rolli meie seadusloomes?
Võib-olla tõesti on rahandusministeeriumis just nüüd leitud head ideed, kuidas asutuste nimele registreeritud autode maksustamist õiglasemaks ja praktilisemaks muuta. See aga ei seleta, miks pole huvigruppidega räägitud ja avaliku arutelu võimalus sel teemal tabas meid alles siis, kui eelarve ja sellega kaasa antud seadusemuudatused riigikokku jõudsid.
Eelnõus on kirja pandud, et uued reeglid peaksid kehtima hakkama järgmise aasta 1. juulist. See jätaks äriühingutele tõepoolest piisava aja kohanemiseks. Küsimus pole selles, et valitsus ja/või riigikogu peaksid tantsima automüüjate või ettevõtjate organisatsioonide pilli järgi – ka asjaomaseid ära kuulates võib rahandusministeerium ikkagi esitada eelnõuna oma ideed ja parlament otsustada, et üldisem huvi kaalub üles huvigruppide oma. Häda ongi selles, et antakse aega käsu järgi atra seada, aga mitte kaasa rääkida. Niisuguse seadusloome stiiliga ei tohi Eestis kindlasti nõustuda.
Põhimõtteliselt on aga õige, et äri- ja erakulude piir tuleb täpsemalt vedada. Pole ju õiglane, et ettevõtete tipp- ja keskastmejuhtidel või nendel, kes suudavad ise äriühingut pidada, on (näiteks sõidupäevikuid fabritseerides) võimalus saada märkimisväärne osa eratarbimisest maksuvabalt, aga noored pered, pensionärid ja teised «tavalised inimesed» maksavad kõiki makse täie rauaga.
Äri- ja erakulusid tuleb eristada sisuliselt – see on eesmärk, mida pole detailirohkes tegelikus elus sugugi lihtne saavutada, ent püüdma kahtlemata peab. Detailirohkus aga ongi põhjus, miks neis asjus oleks ka praktiline huvigruppidega läbirääkimisi pidada.