Ahvatlev võimalus valijate toetus nende oma raha eest kokku osta
Juhtkiri: populismilõksus
28. september 2013, 18:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eno Raua lasteraamatus «Naksitrallid» kuulutas Kingpool jäätiseputka ees: «Kirssidega, kõigile!» Kingpool tähistas nii kohtumist uute sõpradega – Muhvi ja Sammalhabemega –, kellega koos mindi vastu põnevatele seiklustele. Uusi sõpru Nõmmelt ja Pääskülast ning Ülemiste kanti tööle sõitjate hulgast tahab juurde saada ka Edgar Savisaare juhitav Tallinna linnavalitsus, kuid tühipalja jäätisega ei veena tänapäeval enam kedagi. Mõeldud-tehtud: tasuta rongisõit tallinlastele linna piires. Oma selge loogika on otsuses ka, sest kui bussi, trolli ja trammiga juba saab tasuta sõita, siis miks peaks rongi eest maksma? Nii et keegi ei saa seda ka otsesõnu populismiks nimetada.
Ja neljast vastas-linnapeakandidaadist ongi vaid üks, kes seda nii nimetab (aga mida tema ka lihtsate inimeste muredest teab – tema sõidab helikopteriga). Teine vastaskandidaat ütleb, et kõigepealt pidanuks tegema põhjaliku uuringu. Kolmas ja neljas arvavad, et hea mõte, kahju, et alles nüüd.
Tallinna volikogule edastatud eelnõu kohaselt maksaks tallinlastele tasuta rongisõitu võimaldav ja tuleva aasta lõpuni kehtiv leping Elektriraudtee ASiga kokku 375 000 eurot.
Piiriks on ainult taevas. Kartuleid ja küttepuid on juba jagatud, tasuta ühistransport sõidab. Nüüd plaanib Tallinn laiendada pensionäride apteegisoodustust ning järgmisel aastal, vähemalt Tallinna Televisioonis lubas seda Savisaar isiklikult, hakatakse «testima ka odavamate toiduainete müüki». Arusaamatu on vaid see, miks tallinlastel veel oma, odavat elektripaketti pole, see oleks tasuta ühistranspordist veel populaarsem.
Ent poliitiliste «äraostmiste» traagika peitub nende tagasipööramatuses. Milline oleks see munitsipaalpräänik, mida pakkuda koos bussipileti kehtestamisega? Sellist präänikut ei ole ja nii oleks populistlike otsuste tagasipööramiseks kaks võimalust: poliitilist enesetappu sooritavad linnajuhid ja väga tõsine majanduskriis, kus raha lihtsalt ei olegi, ka linnakodanikul bussipileti ostmiseks enam mitte. Kumbki neist pole stsenaarium, mida soovida.
Loomulikult on see Tallinna valijate otsus, mida nad usuvad, kui palju küsivad ja kelle poolt hääletavad. Ometi näitavad ülejäänud linnapeakandidaatide reaktsioonid, kui ahvatlev on poliitiline toetus endale lihtsalt tasuta lubaduste kaudu kokku osta. Inimesed ei pruugi näha probleeme tänavate korrahoiuga, kui nende endi kodutänav on korras, või lasteaiakohtadega, kui neil endil lapsi pole. See on inimlikult lühinägelik.
Kuid kui samasugune lühinägelikkus – «pärast mind tulhu või veeuputus» – on ka linnajuhtimises, siis küsivad meie lapsed, valijad kahekümne aasta pärast, miks me tegime otsuseid, mis lasid linna ära laguneda. Ja vastama peame me ise, sest tänaseid linnajuhte siis enam vastamas pole.