Oli 2006. aasta kuum juuni. Just sel ilusal aastaajal sattusin luumurdudega haiglasse ega osanud ette kujutada, mis järgneva nelja päeva jooksul toimuma hakkab. Olin lapsena tihti haiglas olnud ja mälestused tollest ajast helged.
Verni Leivak: tänamatu lugu
27. september 2013, 12:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimesena meenub voodihaigeid tuupi täis palat, sest kuulu järgi kavatsetakse ortopeediaosakonda remontida ning enamik palateid on tegelikult tühjad. Õues on sooja 30 kraadi, päike paistab sisse, ventilatsiooni pole ja ühtki akent avada ei tohi.
Imestasin, et voodis on küll aluslina, aga kile all. Seda ilmselt juhuks, et kui lamaja alla teeb, jääb see kuivaks. Umbses kuumuses ühes asendis kilel lebades tekivad lamatised kiiresti.
Imestasin sedagi, et metallist hoob või toru, millest kinni võtta ja ennast söömise ajaks istuma tõmmata, on krobelise pinnaga. Tõmban küünega, ja sellelt variseb maha aastatega kogunenud mustuse- ja rasukiht, mis eelmiste haigete kätelt sinna kleepunud.
Tundus, et söögikordadel pakutava – nii koguse kui maitse tõttu – kindlaks eesmärgiks oli patsientide kehakaalu alandamine iga hinna eest. Oote ajal ilmusid tuppa põlevate silmadega sanitarid, lootes, et mõni patsient saiakese söömata jätab, et see siis endale napsata.
Öösel võis sanitare taas palatis liikumas näha, sest õnnetult teist korda luud katki kukkunud vanamees oigas ja vähkres öösiti nii kõvasti, et mugavam oli ta käsist ja jalust voodi külge siduda. (Muide, oli kuulda sedagi, et meelehea eest saab endale neilt ka inimlikku kohtlemist osta.)
Et sind tühjaks saanud tilguti alla või tualetti unustatakse, oli tavaline. Ent kord, kui tühi tilguti hoopis minu verega täitus, sai hing täis ja küsisin õelt, miks ta nii lohakas on ja siin töötab. Venekeelne neiu argumenteeris, et palk on väike, meest pole ja peres kaks last, aga soome keelt ta üle lahe minekuks ei oska.
Saabus väljakirjutamise päev ning – minu meelest oli see valvearst, kes küsis hämmastunult kolleegidelt: «Kuhu te ta saadate? Metsa või?»
Kuum on ka 2013. aasta suvi. Sõber läheb pikka aega planeeritud põlveoperatsioonile, aga hoopis teise haiglasse. Teda külastades on äratundmine kiire: umbne palat, aknad kinni, valudes patsient ja toit ei kannata kriitikat. Peaaegu inimtühjal osakonnal silma peal hoidev töötaja on just visanud toolidele pikali ning näpib närviliselt telekapulti, et seebiseriaali heli kõvemaks keerata. Kui see pilk, millega ta reageerib palvele kutsuda õde, kes teeks sõbrale valuvaigistava süsti või annaks tableti, saaks, siis see tapaks. Vastumeelselt loivab ta õde otsima, ning mõne aja pärast viimane tulebki, dressides, susse järel lohistades ja näts suus. Süsti keeldub tegemast, aga tableti annab. Vett mitte.
Juba järgmisel päeval kirjutatakse sõber välja. Järelravi mugavamaks korralduseks antakse talle soe soovitus osta 100-eurone komplekspakett.
Mitte midagi pole muutunud, on selle loo resümee. Mis sest, aeg on edasi läinud. Streik peetud ja palgad tõusnud. Ah et olen tänamatu? Ei, ma olen tänulik. Väga tänulik. Terveks mind ju tehti.