Mihkel Mutt: terve mõistus kolis alaliselt Saksamaale

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits/Postimees

Merkel ei ole tegelikult kõikuv ega kõhklev. Ta on selles mõttes rahva juht, et kuulab, mida rahvas vajab, ja teeb seda, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Kantsler jäi, aga Saksa poliitmaastik on siiski muutunud. Kristlike demokraatide võit oli mäekõrgune, aga nad on nüüd üksinda. Nagu kirjutas Frankfurter Allgemeine – Gulliver liliputtide maal.

Saksa sotsidel ei lähe hästi. Miks? Liialdades võiks öelda, et kuna nende unistused on teoks tehtud, siis pole neid enam tarvis. Sotsid on alati võidelnud ühiskonna keskmisest allapoole jäävate töövõtjate-palgasaajate huvide eest, Saksamaal elab see grupp hästi. Muidugi mitte ideaalselt. Ka seal kiireneb varanduslik kihistumine, näiteks on viimase 10–15 aastaga vaeste hulk ametlikult suurenenud 400 000 võrra.

Traditsiooniliselt on «ühiskassa», kust jätkuks võimalikult paljudele, sotside ideaal. Ent ka kristlikud demokraadid peavad oma prioriteediks rikaste ja vaeste vahelise lõhe vähendamist. Ainult selle valgusel on mõistetav, miks oli äsjases valimiskampaanias nii palju juttu miinimumpalgast, sotsiaalkulutustest jms. Võõrale oli see esmapilgul kummastav: kusagil võib puhkeda kolmas maailmasõda, aga siin räägitakse koristaja tunnitasust!

Seega on krisdemid tunginud sotside mängumaale. Nad on tõepoolest tsentris. Selleks et rohkem eristuda, peaksid sotsid nihkuma ääre poole. Aga heaoluühiskonna valijat äärmused tavaliselt ei peibuta.

Tavatarkus ütleb, et partei peab tulema võimule ja et võimul olles saab silma paista. Alati see ei kehti. Sotside osaks Saksamaa eelmises nn suures koalitsioonis jäi mängida teist viiulit. Nad muutusid osaks süsteemist. Tagajärg oli, et järgmistel valimistel 2009. aastal olid paljud senised poolehoidjad neile selja pööranud ja häältesaak oli kehvem kui iial enne. Valitsuses olek tähendab alati kompromisse ja «väiksema velle» puhul oma näo kaotamist. (Veel rohkem kehtib see äsja põrunud FDP kohta, kelle puhul võiks tõmmata õrnu paralleele libdemide võimaliku tulevikuga Ühendkuningriigis ja.... IRLiga Eestis.)

Vigadest õpitakse, liiati sotsid teavad, et Merkelil lihtsalt on kedagi koalitsiooni tarvis. Seetõttu müüvad nad end seekord ilmselt kallilt. Ometi läheks ühiselt valitsedes tõenäoselt ikka vanaviisi. Seetõttu Merkelile suur koalitsioon ilmselt meeldiks. Muidugi tuleks tal üht-teist ohverdada, aga Saksamaa peajoon ei muutuks, sest sotside seisukohad on ju teada. Preemiaks oleks Merkelile aga turvaline enamus parlamendi mõlemas kojas (äsjase koalitsioonikaaslase FDPg­a oli küllalt palju nägelemist, sest viimasel oli vaja poliitilist kapitali). See kulub ära, sest ees seisvad uued hääletamised Kreeka abipakettide jt ELiga seotud asjade üle.

Niisiis on Merkel kolmas (peale Adenaueri ja Kohli), kel õnnestunud kolm või enam korda kantsleriks saada. Väljapaistva juhi puhul on alati tegemist niihästi tema isikuomaduste kui ajaloolise olukorraga, kus need omadused saavad avalduda. Nagu mainitud, maitseb Merkel eelkäija Schröderi reformide vilju, samas võimaldas eurokriis tema esilekerkimist Euroopa juhina.

Merkelil polevat visioone, st ta ei räägi neist kunagi, erinevalt näiteks Obamast või Hollande’ist. Ta ei tee plaane, vaid teeb ära. Seepärast ei saagi teda eriti kritiseerida. Kritiseerida saab ideed, aga teod on Saksamaal saanud enamasti varasema konsensusliku heakskiidu.

Merkel ei ole tegelikult kõikuv ega kõhklev. Ta on selles mõttes rahva juht, et kuulab, mida rahvas vajab, ja teeb seda. Sageli toodav näide tema meelemuutusest seoses tuumajaamade sulgemisega pole asjakohane. Ta tajus, kuidas Fukushima avarii Saksa avalikus arvamuses vastu kajas, ja käitus selle järgi.

Või võtame miinimumpalga. Saksamaa on Euroopas ainus oluline riik, kus seda pole. Sotsid tahavad kehtestada riiklikult määraks 8,5 eurot tunnis. Merkel oli algul vastu, aga siis võttis idee omaks, selle vahega, et tema nägemuses sõlmivad kollektiivlepingu tööstusharude esindajad ja ametiühingud omavahel (mis jätaks riigi mugavasti kõrvale). Võimalik, et nüüd nõuavad sotsid siiski oma.

Mõni teinegi valitseja kuulaks rahvast, aga kui pole raha, siis kõrvade liigutamiseks see jääbki. Saksamaa võib õndsalt tegelda raha ümberjagamisega (Eesti kontekstis lausa «pühaduserüvetusega»). Valimiskampaanias oli küll juttu uutest maksudest rikastele, aga need võivad ära jääda. Milleks koguda juurde, kui on niigi?

Lapski saab aru, et kui raha poleks, siis oleksid sakslased rahulolematumad niihästi riigi kui Merkeli suhtes. Siis räägitaks kõvemini ühiskonna kiirest vananemisest, kallist (taastuv)energiast jne. Muidugi nihutab ka Saksmaa probleeme tulevikku – nagu kogu inimkond.

Euroopas on ootused uuele Saksa valitsusele laias laastus kahesugused. Lõunariigid tahavad, et Saksamaa tugevdaks integratsiooni (loe: annaks rohkem raha). Ühendkuningriik, vastupidi, sooviks, et Merkel aitaks aluslepingut üle vaadata ja lõdvendada, nii et britid saaks rahumeeli liikmeks jääda.

Aga kumbki ei pruugi oodatut saada. Merkel on vaikimisi muutunud Euroopa Liidu õõnestajaks (ta ei ole suur mustkunstnik, vaid suur taktik!). Alles ta rääkis, et «rohkem Euroopat». Mõnda aega enam mitte, või kui, siis teises tähenduses. Ta paistab olevat loobunud tihedama integratsiooni ja üliriigi mõttest ja on üha rohkem ELi «asendamas» eurotsooniga (kuhu Ühendkuningriigil pole ju asja).

See on tema prioriteet ja siin vallas ta tegutseb, jättes kõrvale ELi nõukogu, parlamendi ja komisjoni. (Muuhulgas ei luba ta kindlasti, et Saksa panku hakatakse kontrollima kusagilt mujalt.) Siiski, sotsid on juba loomu poolest «solidaarsemad» ja nende juuresolek võib Saksamaa vastavat poliitikat natuke mõjutada.

Lõpuks Saksamaa laiemast välispoliitilisest rollist, mida vahel soovitakse suuremana näha. Traditsiooniliselt on Saksamaa oma madala profiili põhjenduseks toonud häbi ja masenduse mineviku pärast, millest tõsiselt võetavad on muidugi Teise maailmasõja koledused.

Sellest johtuvalt polevat neil sünnis maailmapoliitikasse rohkem sekkuda. Kahtlemata on selles tõde ja on sakslasi, kes seda ausalt usuvad. Samas hakkab üha rohkem kiusama kuri kahtlus, et tegemist on ettekäändega. Nii saab häält väristada ja moraalseid plussegi koguda, samas kui viilimise põhjuseks on mugavus ja rahulolu.

Tänu sellele, et Saksamaa pole aktiivselt kellegi vastu, saab ta maailmas pea kõikidega läbi ja ta äri õitseb. Kui inimestel läheb suhteliselt hästi, siis ei taha nad muutusi, nii lihtne see ongi. Saksa mehed tahavad juhtida võimsaid autosid ja ... et nad pärast seda rahule jäetaks. Sama tahaksid ka Kreeka, Portugali ja Eesti mehed.

Mis saab Saksamaa poliitikast tulevikus? Kui kellegi positsioon on väga kindel, siis ilmuvad kord ikka uued sugupõlved, kes lihtsalt tunnevad vajadust neid positsioone kõigutama asuda. Küllap läheb nii ka Saksamaal. Aga sinna on veel paar valimist aega.