Kuidas saada maffiabossiks ehk hea pole alati hea ja paha paha

Jaan Martinson
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Raamat

Rootsi krimikirjandus ruulib endiselt ning Alexander Söderberg on uus tegija. Nii uus, et pole jõudnud veel Wikipediassegi mitte. Aga ilmselt jõuab. Nagu ka Sophie Brinkmann, Andaluusia triloogia peategelane.

Kui kaasaegne Briti krimka ja Ameerika action on küllalt kindlalt raamistatud ning ka värsked autorid peavad põhitõdedest ja väljakujunenud stiilist kinni, siis põhjamaalased kompavad ning ületavad piire veidi vabamalt. Ju näitas lohetätoveeriguga tüdruku meeletu edu, et krimižanris on avastamisruumi piisavalt.

Ka Söderberg loob midagi uut. Ta ei lepi sellega, et hea on väga selgelt  hea ja paha on paha, vaid hägustab jooned hea ja paha vahel sedavõrd, et hinnangud muutuvad ebaselgeks.

Hispaania kandis käib maffiasõda, ühe perekonna pärija, sümpaatne tüüp, haritud ja väärikas, satub Rootsi ja avariisse. Avarii on mõistagi korraldanud rivaal, kaugeltki mitte sümpaatne tüüp, ja mitte väärikas. Niisiis too hea paha, Hector Guzman, satub haiglasse ning algab südamlik tutvus õe Sophiega, lahutatud nooremas keskeas üksikemaga, kes on pealtnäha malbe, kuid sisimas sitke ja murdumatu – ühesõnaga hea inimese musternäide.

Ja siis astuvad areenile politseinikud. Kirjade järgi head, kuid tegelikkuselt mitte niiväga. Ehk siis pahad head. Sophie satub saatuse tahtel meeste mängude keskmesse ning peab valima poole. Täielik dilemma – paha on sümpaatne, hea aga parasjagu jälestust tekitav.

Eks nende actionromaanidega ole nõnda, et palju ette rääkida ei tahaks. Raamatus on piisavalt draamat, põnevust niikuinii ning siis, kui tagakaas vastu tuleb, on selge, et triloogia järgmine osa ei jää lugemata.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles