Juhtkiri: sportlaste ümbrikupalk

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Korvpall.
Korvpall. Foto: Urmas Luik

Üldiselt ollakse harjunud, et stipendium on tudengitele, tööinimene peaksid saama oma töö eest palka. Eesti sportlased ja treenerid, aga ka kohtunikud, spordiarstid ja muu personal jäävad selle loogika järgi kusagile tudengite kui töötajate vahele, sest nad teevad küll tööd, kuid saavad stipendiumi. Sisuliselt on tegemist riikliku maksude optimeerimise skeemiga. Nüüd on maksuamet spordiringkondadele mõnevõrra ootamatult leidnud, et nii ei ole õige.

Maksuerisuste tegemine on alati poliitilise otsuse küsimus. See on ühtlasi ka põhjus, miks spordialaliidud pole seni stipendiumiteemat tõstatanud: kuna spordialaliite juhivad enamasti poliitikud, teavad nad hästi, et raha riik spordile juurde anda ei taha. Praegused summad, mida treeneritele ja sportlastele makstakse, on aga lihtsalt nii väikesed, et nende maksustamine tulumaksu, sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksuga jätaks kättesaamiseks õige vähe järele.

Vaateid spordi riiklikule rahastamisele on erinevaid. Nii on näiteks seatud ka kahtluse alla, kas riik üldse peaks sporti rahastama või võiks see jääda eraannetajate ülal pidada. Pole kahtlust, et medalilootustega tiitlivõistlusele suundujale leitakse ka annetaja, kelle logo rinna peale või mütsi külge õmmelda. Ent kas samasuguse kergusega leiaksid endale rahastaja põhikooli tüdrukute iluvõimlemisring või keskkooli korvpallimeeskond? Ilmselt mitte. Ent kust siis tuleb medalilootustega tiitlivõistlusele suunduja? Ei tulegi. Või kas laskesuusataja saab muu töö kõrvalt oma sportliku potentsiaali välja arendada? Ilmselt ei jaksa keegi pärast kaheksatunnist tööpäev veel sama palju treenida. Kui suurem osa meie treenereid saab põhisissetuleku ja sellega kaasnevad sotsiaalsed garantiid muud tööd tehes, näitab see probleemi teravust väga ilmekalt.

Selline tasustamise viis meenutab läbipaistmatuid 90ndaid, mil siira näoga väideti, et tõepoolest rügab kogu kollektiiv ühtemoodi ümbrikupalga eest. See ongi spordi rahastamise ning selle kaudu ka treenerite, sportlaste ja spordipersonali tasu probleem: raha on lihtsalt liiga vähe ning selle kokkuhoidmine maksude arvelt ja stipendiumina tasumine tähendab sotsiaalsete garantiideta jäämist. Olukorra lahendamine nõuab poliitilist selgust väga mitmes aspektis. Eesti Olümpiakomitee on ühe võimalusena välja pakkunud stipendiumile piiri kehtestamise, näiteks 640 eurot kuus, kuid siis võivad kannatada tippklubid. Kultuuriministeerium on öelnud, et individuaalala ja meeskondliku ala sportlasi tuleb kohelda ühtemoodi, kuid kindlasti on siingi riske, mis nõuavad põhjalikumat analüüsi.

Kuid kõige tähtsam küsimus on aga see, kuidas ja milliste kriteeriumide järgi sporti Eestis üldse rahastatakse. Sellele ei ole vastust hoolimata aastaid kritiseeritud alarahastamisest ja alaliite juhtivatest poliitikutest. Ometi, selleks et jätkuvalt medalisajus rahvusvärve lehvitada, tuleb valdkonnas lisaks rahastamisele ka otsuseid teha.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles