Eestis, kus naised moodustavad üle poole elanikkonnast, domineerivad poliitikas valdavalt mehed. Riigikogus on 21 naissoost rahvaesindajat, 226 omavalitsusjuhist on 25 naised ning meie 13 ministri seas on vaid üks naine. Võib lausa öelda, et meie riigis valitseb vähemus enamuse üle. Selline üldpilt on vägagi masendav, kui mõelda, et suurem osa kõrgkooli lõpetajatest on just naised. Seega tekib küsimus, miks ei soovi haritud naised poliitikasse minna.
Võrreldes lähemate naaberriikidega (v.a Venemaa) on Eesti ainus, kus pole olnud naispresidenti või -peaministrit. Kui keegi peaks praegu mõtlema, miks see nii tähtis on, siis selline mentaliteet on üks põhjus, miks meil pole ühtegi naist poliitikas juhtival positsioonil olnud. Levinud on arvamus, nagu naised tegeleksid poliitikas ainult kergete või naiste probleemidega ning mehed üldiste küsimustega. Võiks arvata, et selline mõtteviis on minevikku jäänud, paraku seisab see takistusena ees igal naisterahval, kes soovib poliitilist karjääri teha.
Külastasin möödunud nädalal Rootsit ja Taanit, kus kohtusin mitmete poliitikutega, kellest enamik leidis, et naiste esindatus nende kodumaa poliitikas on liiga väike. Rootsi parlamendis on naisi 40 protsenti ning Taani valitsust juhib naispeaminister. Hoolimata sellest arvasid mitmed, et naised on osaliselt poliitikast tõrjutud. Kui neid arve nüüd Eesti omadega võrrelda ja mõelda, millal oli viimane kord, kui mõni poliitik sel teemal sõna võttis, siis tundub, et Skandinaavia, kuhu me hirmsasti kuuluda soovime, on meist kaugel ees.
Mis tooks siis rohkem naisi poliitikasse? Kindlasti pole lahenduseks sookvoodid, sest nende abil valituks osutunud naispoliitikuid ei võetaks tõsiselt. Samuti ei saa sundida kedagi poliitikuks hakkama. Lahendus peitub pigem ühiskonna suhtumises ning selles, kui kaua peavad inimesed aktsepteeritavaks olukorda, kus juhtivatel positsioonidel on vaid käputäis naisi.
Meil valitsev maskuliinne kultuur on iganenud. Oleks aeg mõista, et me ei ela enam ajastul, kus levinud oli arusaam, et «naise koht on kodus, mitte ühiskondlike asjadega tegelemine». Ma ei ürita siinkohal väita, et naised saaksid riigi juhtimisega paremini hakkama kui mehed (kuid ega me enne ei tea, kui pole proovinud). Leian aga, et demokraatlikus riigis peaks olema kõigil võrdsed võimalused kandideerida ja valituks saada ning kedagi ei tohiks nende soo tõttu kõrvale heita.