Tõeliselt toimiva demokraatia keskel on moraalselt küpseks saanud üksikinimene, kes teadvustab oma rolli ja vastutust ning saab aru, et just temast sõltub nii tema enda kui teda ümbritsevate inimeste heaolu, kirjutab koolinoorte ettevõtlikkusideede konkursi ja arenguprogrammi ENTRUM eestvedaja Darja Saar Postimehe arvamusportaalis.
Valimiste eel on demokraatiast hea rääkida. Linn on täis värvilist agitatsiooni ja Bondi stiilis helikopteritega bravuuri. Heaks tooniks on arutada kandidaate ning tihtipeale ka süüdistada neid halvas valitsemises ja hoolimatus suhtumises. Läheb natuke aega mööda, valimised saavad läbi ning me tuleme tagasi oma igapäevaste toimingute juurde, jättes värskelt valitute ülesandeks meile lubatu ellu viia.
Olles tarbimisühiskonna toimimisloogikaga juba harjunud, eeldame, et meie roll piirdubki valimistel käimisega või oma kandidatuuri valimistel ülesseadmisega. Annad iga nelja aasta tagant oma hääle reklaamplakati abil välja valitud kandidaadile ning jääd lootma, isegi valimisprogrammi süvenemata, et tema muudab sinu elu paremaks! Jääd lootma, pettud, valid uuesti, pettud jälle - ühel hetkel viib see apaatia, valimiste täieliku ignoreerimiseni ning toob kaasa ebausu demokraatiasse.
Võib kindlasti otsida viga kandidaatides, valitsemissüsteemis ja demokraatia ebatäiuslikkuses. Kuid äkki on põhjus meie endis? Meie armastuses mugavuse vastu, harjumuses delegeerida vastutust enda elu eest kellelegi teisele või hoopis teadmatuses, et kodanikena kanname ise vastutust enda ja ühiskonna elu igapäevase käekäigu eest ka valimiste vahelisel ajal.
Demokraatia on muutunud meie jaoks tavapäraseks nähtuseks, mille tegelikku tähendust ja võimalusi me ei mõista ega kasuta. Väga paljude jaoks meist on demokraatia muutunud värvilisteks plakatiteks, löövateks loosungiteks ja poliitilisteks «hulludeks päevadeks».
22 aastat tagasi tõi Eesti taasiseseisvumine kaasa demokraatlike institutsioonide ja protseduuride taastamise eesotsas põhiseaduse ja parlamendivalimistega. Kuid tõsiasi on see, et nende taastamine ei taga veel meie ühiskonna demokraatlikkust.
Demokraatia ei ole midagi, mida saab nupuvajutusega nullist luua või taastada. Tõeliselt toimiva demokraatia keskel on moraalselt küpseks saanud üksikinimene, kes teadvustab oma rolli ja vastutust ning saab aru, et just temast sõltub nii tema enda kui teda ümbritsevate inimeste heaolu ning seda mitte ainult oma kandidatuuri valimistele ülesseadmisega vaid ka igapäevaelus.
Minu jaoks on demokraatia eelkõige iga inimese valmidus süveneda, mitte jääda ükskõikseks teiste suhtes, julgeda unistada, julgeda algatada, julgus ja oskus tegutseda, kaasata teisi, julgust otsustada, võtta vastutust, hoolida teistest, soov ja oskus olla õnnelik! Demokraatia on iga inimese sees olev oma elu ja oma riigi peremehe tunne. Ning nagu teada, kaasneb peremehelikkusega ka see enda ja teise elu eest vastutuse ning tegutsemistahe tunne.
Selle nurga alt demokraatiale vaadates tõdeme, et valimised ja valitud esindajate kaudu teostatav seadusandlik protsess on demokraatia kohustuslikud, kuid mitte ainukesed vajalikud elemendid. Esiteks, valimised ei ole ainuke kodanike aktiivsuse vorm, mille kaudu saame oma kodanikuõigusi teostada. Teiseks, põhiseadus ega valimised omaette ei taga kunagi inimestele rahuolu enda elu ega ühiskonna arenguga, ilma kodanike enda aktiivsuseta. Antud juhul pean kodanike aktiivsuse all silmas eelkõige kodanikualgatust ja väikeettevõtlust, kus inimesed ise otsustavad, mis on nende jaoks oluline ja vajalik. Valimiste kaudu väljavalitute ülesanne on antud juhul luua võimalused ja raamistikku kodanikualgatuseks ja väikeettevõtluseks. Kuid kodanikualgatus ja ettevõtlus ise on igaühe enda aktiivsest hoiakust ja algatusvõimest sõltuv asi. Iga inimese unistuste, tõekspidamiste, soovide teoks tegemine algab tema enda ettevõtlikkust hoiakust, mitte partei valimisplatvormist.
Nii lähevadki inimesed parema elu ja demokraatliku ühiskonna otsingutes mõnda teise riiki elama, teadvustamata, et tegelikult on meist igaühe ülesanne teha Eesti elu paremaks. Õnneks on ka neid, kes, teadvustades oma rolli, teevad ilma suurte loosungiteta suuri asju. Näited on siinsamas. Viimasel paaril aastal kasvav noorte käima pandud infotehnoloogiliste startupide arv, vabatahtliku tegevuse liikumise aktiivsus, loomemajanduse esindajad eesotsas Eesti muusikat edendavatega TallinnMusicWeeki ja Jazzkaariga ning paljud teised.
Ehk vastates nüüd uuesti küsimusele, kas demokraatia ilma ettevõtlikku eluhoiakuta on võimalik, võib öelda, et tehniliselt küll. Seda me ju näemegi endistes Nõukogu Liidu ja Lähi-Aasia riikides, kus formaalselt kõik demokraatiale omased institusioonid on olemas. Kuid kas selline demokraatia teeb inimesi ka õnnelikuks ja oma eluga rahulolevaks, on küsitav, sest õnn eeldab eelkõige teatud küpsust ja enesearengut, mis ettevõtliku hoiakuta on võimatu.
Artikkel ilmub seoses 15. septembril toimunud demokraatiapäevaga, mille tähistamiseks korraldavad Avatud Eesti Fond, MTÜ Tegusad Eesti Noored, Eesti Noorteühenduste Liit (ENL), Avatud Vabariik ja Eesti Väitlusselts üritusi terve nädala jooksul.
