/nginx/o/2020/05/17/13105879t1h2dc3.jpg)
Viimaselt rahandusministrite kohtumiselt kojulennul jäi mulle hinge kaks kodust lugu. Ühes soovitas teadmanaine mitte anda häält kummitustele – neile, kes ei kavatse valituks saades enne 2015. aasta märtsi volikokku minna. Teine rääkis Tallinna lisaeelarvest. Kirjutama sundis ent mitte nende uudisväärtus, vaid seos ja kordumine.
Ise avastasin ühe kummituse lennujaamast koju sõites kodukoha bussipeatuse seinalt. Sama nägu olin kohanud dokumendil, millega olin pääsenud lennule. Ennast selliselt kohata pole meeldiv, ehkki loomutruu oli ka lubadus Tallinna rahaasjade kohta. Ei paistnud võõraid sulgi, viirastuslikke nägemusi ega varjamist, et tegu on rahandusministri, mitte homse volikogulasega.
Bussipaviljonil ilmumiseks tuli mind veenda kandideerima. Peibutuspardiks oli kevadine arvamusküsitlus, mille järgi paistsin usutavaim vastand Tallinna linnapeale. Tunnistasin aga avalikult, et ei ole linnapea tüüp ja soovin praeguses ametis jätkata. Ka teised ministrid või riigikogulased ei luba oktoobrivalimiste järel lahkuda volikogu pingile, ent mõnigi lahkub mandaadi puhul 2015. aastal, mõni hakkab kohe halduskogulaseks või omavalitsusjuhiks. Mis peamine, kes ei asu kohalikku poliitikasse toeks jõuga, asub nõuga, kui kuulub era- ehk meeskonda.
Mul on tegelikult ka riigi- ja volikokku korraga kuulumise kogemus. Järeldus sellest on, et mitteprofessionaalne munitsipaalpoliitika kisub piinlikult ebaprofessionaalseks. Saadikud, kes ei kanna kogemust ega kuulu ka vastavasse võrgustikku, jäävad konkurentsis hätta, hajuvad opositsioonis olematuks ja kalduvad võimule pääsedes kergemini sigadustele – eeldusel, et nende valijad ei lepi sellega juba Toompeal, nagu on mõne erakonnaga. Linnavalitsus sõidab ebaprofessionaalidest täitevvõimu informatsiooni ja pahatihti jämedustega üle, aga karakterit ja konkurentsivõimet sellele vastu seista on võtta vaid professionaalide toe korral – programmitoimkonnas, volikogus ja piirkonnas. Teenetega kandidaatide alavääristamise praktiline tulemus on paraku, et ainsad «ausad» on valimistel Edgar Savisaar, tundmatud, kogenematud, koostöö- või konkurentsivõimetud ning skandaalidega tuntud. Ärgem mängigem lolli, see on «Edgar peab jätkama!» teises sõnastuses.
Rahandusministrite kohtumine kuulus sissejuhatusse kontrasti pärast pealinna raepressitud uudiste ning Euroopa rahanduse vahel. Kriisi ajel on Euroopa on sõlminud hulga kokkuleppeid peost suhu elamise ja tuleviku arvel kulutamise ning kriiside vastu.
Eesti on juba aastate eest deklareerinud, et oodatust paremad maksulaekumised ei lähe lisaeelarvetega kulutamisele ega tuleviku koorma suurendamiseks. Sama nõuab riigieelarve baasseaduse eelnõu, soovitavad OECD ja IMF. Tallinnas tehakse aga kõike tagurpidi, nagu ikka. Seekord jagatakse trummipõrina ja lisaeelarvega ka paari miljonit, promille linna eelarvest. Ülejäägi asemel ollakse aga võlgades ja kulutamisel 2014. aasta hiliskevade tuludes.
Humoristid võivad ka järgmised kakskümmend aastat kirjutada, et parteid muutuvad aina enam Keskerakonna sarnasteks, minu silmis erinevused suurenevad. Sama vastik kui linnaisade kodaniku raha eest trummitagumine staadioni avamisel, TVd ja parteilastele rahakantimised on mulle tagurpidi-rahandus üldiselt. Pole võimalust, et tundmatutel ja «vabadel» jätkuks jõudu ja teadmist seda muuta või autoriteeti, et saada piisav toetus. Kummitustena lähevad ajalukku pigem viimased ja valijale peaks jääma vabadus ise mõelda.