/nginx/o/2014/08/20/3290717t1h6682.jpg)
Valija poolt vaadatuna on käimasolevate valimiste üheks dominandiks vastumeelsus erakondade ja nende ülepaisutatud valimiskampaaniate suhtes. Samas pole kahtlustki, et valimiskaravan jätkab liikumist ja mastaapsele välireklaamile järgnevad sama ulatuslikud kampaaniaüritused linnaväljakuil, kaubanduskeskuste ja vallamajade juures.
Ennekõike veavad seda karavani erakonnad, kes laevad oma valimistelgid ja nänni autode peale, voorivad läbi linnade, alevike ja külade ning ajavad oma poliitikategemistega ärevile nii inimesed kui ka küla koerad. Kui piltlikult väljenduda.
Valija jaoks tähendab see vaid häirivat segadust. Nii tänavavapildis kui ka iseenda peas. Et kas valida oma kila-kolaga priiskavaid erakondi ja nende «partidest» prominente või siis mõnda valimisliitu, mida esindavad küll kohalikud näod, aga võimu ja raha nende taga ei ole ja mine tea, kas pääsevadki volikokku? Või jätta hoopis valimata?
Et usk valimisliitude edusse on vähenenud, sellest kõnelevad ka arvud. Nii on valimiskomisjonile esitatud 632 erakonna ja vaid 292 valimisliidu nimekiri. Võrreldes 2009. aasta valimistega, kus osales 588 erakonna ja 324 valimisliidu nimekirja, on proportsioon muutunud järsult valimisliitude kahjuks. Enam kui tõenäoliselt on paljud vabakodanikud juba alla andnud ja liitunud mõne suurema erakonnaga, sest nii on lootust võimule pääseda oluliselt rohkem.
Konkurentsi seisukohalt on süsteem enam kui vildak. See on pannud sisuliselt rahatud valimisliidud konkureerima riigi poolt toetatud parlamendierakondadega, mis võimaldab viimastel valimisliitudest teerulliga üle sõita. Ja kindlasti ei tee nad seda mitte seepärast, et kohalikku elu edendada nagu valimisliidud (mille ju ei saagi olla muud eesmärki), vaid erakondade jaoks on see osa võimulpüsimise laiemast mehhanismist.
Suurel pildil pole valimiste põhiküsimus mitte see, mida uut ja head toovad need valimised kaasa konkreetsetele omavalitsustele Türilt Tallinnani, vaid missugune erakond üleriigilise punktilugemise käigus valimised võidab. Oma võitude deklareerimiseks on vaja saavutada ülekaal suuremates linnades, aga ka võimalikult paljudes valdades, mis võimaldab lõpuks deklareerida oma statistilist võitu ka piirkondlikul või üleriigilisel tasandil. Valitsuserakondadele tähendab see teatud mõttes usaldushääletust, mis osutab, kas valijate mandaat on võimu teostamiseks jätkuvalt olemas või mitte, ning opositsioonile võimalust see mandaat kehtetuks tunnistada.
Selles mõttes on kohalikud valimised ka ettevalmistus 2015. aasta Riigikogu valimisteks ja osa selle eesmärgi nimel arendatavast laiemast propagandasõjast. Seetõttu on ju mõistetav, miks erakonnad rakendavad valimisvankri ette oma raske kahurväe Riigikogu ja valitsuse liikmetest, kes ju kohalikku volikokku kindlasti ei lähe.
Kuna valimisliitude moodustamine on teadupoolest seadusega lubatud ja kodanikuühiskonna arengu mõttes koguni soositud, siis ei saa asjaolu, et seadusruum annab Riigikogus esindatud erakondadele tohutud konkurentsieelised, olla kuidagi kooskõlas üldiste õiguspõhimõtete ega ka õiglustundega. Lisaks riivab see teravalt kahe erineva tasandi valimiste sõltumatust, luues ka kohalikel valimistel eelisolukorra neile erakondadele, mis on eelnevalt pääsenud Riigikokku ja taganud sellega endale piisava finantsvõimekuse. Samuti survestab see kodanike vaba algatust, pannes aktiivsed inimesed valiku ette, kas erakonnastuda või jääda kohalike elu üle otsustamisest kõrvale.
Paratamatult tekib küsimus, milleks siis üldse on vaja kahtesid erinevaid valimisi ja kulutada sellele maksumaksja raha, kui edu Riigikogu valimistel määrab ära ka kohalike valimiste tulemused? See küsimus on seda aktuaalsem, et ka erakonnanimekirjade esikandidaadid on mõlematel valimistel ühed- ja needsamad.
Ei saa nõustuda, et Riigikogu liikmete kandideerimine kohalikel valimistel on vaid poliitilise kultuuri küsimus; et see on just nagu iga Riigikogu või valitsuse liikme enda eetilise otsustuse asi. Sisuliselt on välja arenenud poliitilise võitluse süsteem oma erakondlike eliitväeosadega, kelle ülesanne ongi võita mitte ainult üks lahing, vaid kõik lahingud; mitte ainult järgmised Riigikogu valimised, vaid ka kohalikud valimised, paisates ka sinna oma eliidi. Viimane on paratamatult valiku ees, kas alluda parteidistsipliinile või astuda parteilisest toiduahelast välja.
Sellise eliitväeosade vahelise võimuvõitluse taustal jäävad tahaplaanile nii kohaliku tasandi huvid kui ka kogu kodanikuühiskond laiemalt. Nii oleme me pealtvaatajad suurte kartelliparteide omavahelises heitluses, kus inimeste lihtsad soovid ja eesmärgid, näiteks, et igas omavalitsuses oleks piisavalt kooli- ja lasteaiakohti, on vägagi teisejärgulised, rääkimata sellest, et erakonnad annetaksid valimisreklaami peale raisatud raha pigem mõne lasteaia loomiseks. Tõsi, lubadusi antakse kuni mitmetasandiliste ristmike ehitamiseni välja, kuid ennekõike on need lubadused osa valimisvõitluse instrumentaariumist, mitte südamest tulev soov lahendada inimeste igapäevaseid muresid. Siirus suure mängu reeglitesse lihtsalt ei mahu.
Tasub meenutada, et veel 1999. aasta kohalikel valimistel domineerisid valimisliidud. 768st esitatud nimekirjast olid puhtalt erakondlikud vaid 180. Sealjuures 120 vallas kandideerisid ainult valimisliidud. Järgmistel valimistel 2002. aastal oli pilt juba täpselt vastupidine: erakonnad esitasid 632 ja valimisliidud vaid 242 nimekirja. Selline proportsioon on jäänud kehtima siiani. Selle ühe põhjusena võib näha just erakondade riigieelarvelist toetamist ja selle hüppelist kasvu. Jüri Adamsi väitel algas toetamine 1996. aastal, kui riigieelarvelised eraldised kõikidele erakondadele kokku moodustasid 5 miljonit krooni. 2003. aastaks kasvas toetus aga juba 20 miljoni kroonini (Jüri Adamsi ettekanne Riigikogus, 13.01.2011). See on pannud valimisliidud konkurentsitult halvemasse olukorda.
Ma olen veendunud, et seda süsteemi ei saa tagasi pöörata vaid ilukõnede ja arvamusartiklitega. Vaja oles põhjapanevaid muudatusi seadustes, et taastada poliitiline konkurents, enne kui parlamendierakondade võimuvertikaal kodanikuühiskonna kohalikelt valimistelt lõplikult välja tõrjub või, mis veelgi hullem, kõik aktiivsed kodanikud ära erakonnastab.
On kindel, et valimispäeva õhtul näeme me taas vaid erakondade priiskavateid valimispidusid, samas kui rahatud valimisliitlased istuvad kodus televiisorite ees ja ootavad ärevalt, kas erakondade kõrval ka ehk mõni nende liikmeist volikokku pääseb. Kuskil kesköö paiku lülitavad nad oma telekad välja. Külas on jälle vaikus, ka koerad ei haugu enam; külaelu oma lärmiga täitnud poliitkaravanist ja lubadusi jaganud prominentidest pole enam haisugi. Tuleb hakata elama oma tavapärast elu ja veeretama oma tavapäraseid muremõtteid, kas ma ikkagi saan lasetaiakoha või kuhu ma oma lapse aasta pärast kooli panen?