Mõlemal tänase online-väitluse osapoolel oli suur pilt Euroopa Liidu tulevikust olemas, kuid Jevgeni Ossinovski suutis selle samm-sammult ja näidetega paremini lugejale selgeks teha, leiab tänase debati kohtunik Margo Loor.
Kohtunik: väitluse võitis Ossinovski oma põhjenduste loogikaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik valdkonnad, majandusest alustades, üleilmastuvad ning suurriikide vahelises konkurentsis ei ole ühelgi väikesel üksinda tulevikku. Jõujooned tõmmatakse USA, Hiina, Brasiilia, India jt vahel ning sellesse mängu on Eestil võimalik sekkuda üksnes tugeva Euroopa Liidu ühe liikmena. Isegi Euroopal on suur oht selles mängus tsentrist ääremängijaks taanduda. Ainult järjest enam ühiselt otsustav ja huvisid teostav ning jõustav Euroopa suudab ülemaailmses konkurentsis vastu pidada ja oma elujärge hoida või parandada. Euroopa ühinemine on protsess, mille iga eelmine samm nõuab järgmiseid. Tegime ühtse raha, nüüd on vaja teha ühine eelarve ja finantspoliitika. Asutasime ühtsed Euroopa institutsioonid, seega ei pääse me enam ei Euroopa kodaniku mõiste sisustamisest ega ka nende institutsioonide allutamisest tõelisele demokraatlikule protsessile. Üldjoontes sellist pilti maalis tänases online väitluses tulevikust riigikogu liige Jevgeni Ossinovski (SDE).
Mart Nuti (IRL) pakutud pilt oli mõnevõrra teistsugune. Hüva, kuhugi maani ühtsete huvide teostamisega (nt viisapoliitika, rahapoliitika, majanduspoliitika) nõustus temagi, samas loetles ka valdkondasid, kus tuleks otsustusõigus kindlasti jätta kohalikele valitsustele - andmekaitse, erakondade toetamine, sookvootide seadmine. Nutt arvab, et EL ei peaks Saksamaa või USA laadseks liitriigiks muutuma, sest see oleks kunstlik moodustis, mis tekitaks pigem pingeid kui lahendaks probleeme ja viiks hoopis tõenäolisemalt ELi lagunemisele kui riikide liiduna jätkamine.
Äärmuslikke arenguid - täieliku föderatsiooni moodustamist või Euroopa liitumise tagasipööramist (à la David Cameron) - ei pooldanud kumbki väitluse osapool. Nii Nutt kui Ossinovski tunnistasid, et ei ole neil ega vist kellelgi Euroopas täpset ettekujutust sellest, milline võiks välja näha föderatiivne Euroopa. Sellist mudelit pole kusagilt eeskujuks võtta, kõik tänased liitriigid on olemuselt ja tekkeloolt ELst erinevad.
Tänase väitluse selgeks tugevuseks võib pidada käsitletud valdkondade rohkust. Euroopa tulevikku jõuti vaadata rahanduse, majanduse, välissuhete, julgeoleku, demokraatia ja korraks isegi spordi prisma läbi. Alternatiivkuluna jäi seetõttu käsitlus veidi pinnapealsemaks ja tõestusmaterjali poolest kasinamaks, kui näiteks eelmine Postimehe online-väitlus põllumajandustoetuste küsimuses. Kuid eks nii suure teema pigistamine mõnetunnise kirjaliku väitluse piiridesse olegi üks ilmatuma suur pähkel.
Kui kohalike valimiste keerises, kus lubadusi langeb kui sügisesi lehti, võib teinekord jääda märkamatuks, kui suures osas Eesti juba on mitte Eesti Vabariik vaid EL osariik Eesti, siis väitluse käigus tuli see küll selgelt esile. Välispoliitika (sh väliskaubandus). Majandus (sh rahandus). Maavarade kasutamine. Ühtne õhuruum. Suurenev kaitsekoostöö. Jne. Mart Nutti tsiteerides: «Väliskaubanduses ei ole liikmesriikides tõesti juba praegu eriti midagi kaasa rääkida.»
Paljudes väitluse küsimustes juhtus see, mille kohta mõnikord öeldakse «öös mööduvad laevad». Kumbki selgitas oma mõtteid, aga ei vastanud või reageerinud teise poole seisukohtadele. Ristküsitluses küsiti huvitavaid küsimusi, aga taaskord olid need pigem uuriv-selgitavad kui positsioone õõnestavad.
Selgesõnaline mittenõustumine väitluse osapoolte vahel oli selles, kas paremad otsused sünnivad tsentraalselt või liikmesriikides. Mart Nutt väitis, et liikmetel on piisavalt erihuvisid, mistõttu pädevamaid otsuseid osatakse teha liikmesriigi tasandil kui Brüsseli administratsiooni poolt. Ossinovski polnud selle nõus. Ta tõi näiteid Kreeka finantsotsustest ja Prantusmaa sotsiaalkindlustussüsteemist ning järeldas, et koduriigis populaarsed otsused võivad teinekord olla ebamõistlikud. Seega riikideülese komponendi tugevdamine suurendab mõistliku poliitika ajamist, mis on tema sõnul ühtlasi ka mõistliku Eesti huvides.
Väitluse tulemuse otsustab seekord terviklik põhjenduste loogika. Jevgeni Ossinovski hakkas algusest peale maalima selgesti jälgitavat suurt pilti ning põhjendas selle pildi erinevaid komponente. Näiteks seletas ta samm-sammult koos näidetega, kuidas iga Euroopa integratsioonis juba tehtud samm nõuab edasist, järjest suuremat ühinemist. Mart Nutil oli samuti suur pilt olemas, aga selgitusi ja tõestust selle juures märgatavalt vähem. Näiteks ei tulnud kordagi väitluse jooksul välja, miks ta arvab, et senisest suurem föderatsiooni suunas liikumine viib Euroopa Liidu lagunemiseni. Konkreetselt Eesti huvi keskseks ei pööranud oma suurt pilti kumbki eriti jõuliselt, aga parema loogika ja rohkemate tõestuste eest saab väitlusvõidu seekord Jevgeni Ossinovski.
Debatt valmis Postimehe, Eesti Väitlusseltsi ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse koostöös, olles neljas pikemast euroliidu-teemaliste väitluste sarjast.