Kaupo Meiel: suvi läks ja võttis kõik kaasa

Kaupo Meiel. Foto: PP

Laupäeva õhtul paar nädalat tagasi süütasid rannikuelanikud mererandadel lõkkeid, saatmaks teele viimaseid turiste, kes polnud augusti viimaseks nädalavahetuseks veel märganud koju minna.

Rannalinnade ja -valdade inimesed süütasid maagilised, muistsetest aegadest jõudu ammutavad lõkked, mis pidid puhastama nende kõrvad võõrkeelsest jutulobast, suud suuniste andmisest ja silmad poolalasti ringi tuiavate turistide nägemisest. Üle selle maailma suvituslinnade laotus sügis.

Jõnks, mis käib läbi suvituslinna siis, kui suvitajad sügise hakul lahkuvad, on võrreldav tagurpidi plahvatusega või Tartu linnaga, kus käib jõnks samuti varasügisel, aga siis läheb linn teadagi hoopis rahvast täis, sest üle maailma tulevad tudengid ja õppejõud kokku õppima ja õpetama.

Kui nüüd Tartust paar sõna rääkida, siis seal ju liigub kogu suve kesklinnas ringi ainult kümme inimest, kes teevad lihtsalt ringe ümber kvartalite, et neid rohkem tunduks olevat. Pealegi on Tartus niikuinii juba aastakümneid aast ringi esindatud kõige rohkem kolm-neli inimtüüpi, mille esindajad näevad enam-vähem ühtemoodi välja, mistõttu petab suvine potjomkinlus pahaaimamatu pealtvaataja vabalt ära.

Kevadel toimus lahkumine Tartust tasahilju voolates. Täpselt samamoodi jõudis suvi Pärnusse – tasahilju voolates. Suvitajad tulid nagu prussakad. Algul polnud ühtegi, siis juba mõnda nägid, ja täpselt nagu prussakate puhul, kui ühte juba näed, küllap siis on kuskil läheduses neid terve koloonia.

Sügisene muutus toimub järsult, võib-olla on selles süüdi muinastuled ja muud paganlikud riitused, mille abil kohalikud oma loomulikku elukeskkonda välismõjudest puhastavad, võib-olla midagi pragmaatilisemat, nagu kooliaasta algus.

Ilmad, kusjuures, läksid sügisesemaks ainult paariks päevaks pärast muinastulesid. Neile järgnesid suviselt soojad päevad päikesepaistega ning merevesigi ei jõudnud maha jahtuda.

Päris mitu mu pärnakast sõpra tunnistas augusti lõpus, septembri alguses, et see on nende lemmikaeg suvepealinnas aega veeta. Kõik on täpselt nagu suvel, aga palju rahulikum.

Kuurortlinna suvi lõpeb tükk aega enne astronoomilise sügise saabumist ja nii andusid sõbrad lõpuks ometi tükk aega edasi lükatud lihalikele naudingutele, mille seas päevitamine keskrannas, ujumine juba puhastuvas meres, rahulik lebotamine rannarajooni kohvikus.

Vaatad rannas ringi: ühe osa sellest on vallutanud varesed, inimesi on neist palju vähem, kuid päikesepaistelisel päeval vähemalt üks neist igale punasele rannapingile siiski jagub ja nende vahel liigutab õrn tuul sõmera tühja rannaliiva ülemist kihti. Kuid neil üksikuil, kes seal ootamatult kaunist vananaistesuve naudivad, on ilmselgelt nii hea, nii hea.

Kas see, et linn on jäänud tühjaks ja parimatessegi kohvikutesse-baaridesse, kuhu suvel isegi lähedale ei pääsenud, leiab tee nüüd vaid üks-kaks inimest, kui sedagi? Mõnevõrra avaldab selline äkiline tühjus kindlasti oma nukrat võlu.

Sõitsin rannarajoonist jalgrattaga läbi. Siin, vaatasin, oli alles hiljuti mitu batuuti, millel lapsed hüppasid, suur kuivanud puu pea kohal. Tühjal platsil, mis pole ei muru, ei plaaditud, ei asfalditud, pigem lihtsalt tühermaa, ei meenuta neid lapsi miski.

Siin, heitsin pilku, mängiti alles hiljuti minigolfi ja golfarite vahelt jalgrattaga naljalt läbi ei pääsenud. Nüüd oli üks plats kadunud, teine vedeles veel mahajäetuna samas kohas, mõnigi vihmasadu üle elatud, konutas ja hallitas kuuldavalt.

Siin, täheldasin, on suvise ranna Steffani terrassil veel toolid ja lauad ja lilledki pottides ning kergkatuse servas põlevad keset päeva kutsuvad tulukesed, aga kokad on lahkunud, sööjad söövad mujal ja suud vett jooksma panevat pitsahõngu ei levi. Enamik purskkaeve veel töötas, aga mõni polnudki kogu suve jooksul hoogu sisse saanud ja vaikib tänaseni.

Osa rannapromenaadist polnud suvisele pingele vastu pannud ja oli kive välja heitnud. Ja seda kohta enam ei olnudki ja see koht oli suletud ja see oli küll lahti, aga seal ei olnud kedagi ja sinna ei lähe mitte keegi enam enne järgmist suve. Kogu rannapark oli tühi.

Valdas tunne nagu Hamletit vana narri Yoricku pealuud leides: «Ma tundsin teda, Horatio: piiritu naljameelega, võrratu kujutlusvõimega mees. Ta on mind tuhat korda kukil kandnud, ja kui vastik on nüüd seda kujutleda! Süda läheb sellest pahaks … Siin olid need huuled, mida ma olen suudelnud ei tea kui palju kordi … Kus on nüüd su pilked, su kepsutus, su laulud, su lustlikud sähvatused, mis alati panid terve laudkonna laginal naerma.» (Georg Meri tõlge)

Neile, kellele mõistetava­m inglise keel, sobib eeltoodu soundtrack’iks the Doorsi laul «Summers almost gone» (ek «suvi on peaaegu läbi»), need, kes sina peal pigem vene keelega, võiksid kuulata Valeri Leontjevi esituses suurepärast ballaadi «Posle prazdnika» (ek «pärast pidu»), mille viisi lõi Raimonds Pauls ja suurepärased sõnad Ilja Reznik. Ja isegi kui sõnades väljendatu keeleoskuse taha jääb, kannab seda jõnksujärgse nukruse ja mõningase troostituse tunnet suurepäraselt edasi mõlema laulu meloodia ja esitus. Otsige Youtube’ist üles ja kuulake, tasub ära.

Kirjutasin 20. juuli Postimehes sellest, milline näeb kuurortlinn välja siis, kui käib tema õige elu, nii nagu seda arengukavade koostajad, turismiteoreetikud ja poliitikud näevad ning näha tahavad. Seda nii-öelda õiget elu, mil hotellid, kõrtsid ja tänavad on peamiselt võõrast rahvast puupüsti täis, jagub aastale napilt.

Millal on õige linn? Kas vaevalt kahel kuul aastas, mil paistab päris päike ja meres loksub päris vesi, mitte nagu augustis-septembris, kui õhu ja vee soojakraadid ning pilvitu taevas on illusioon, mille pärismaalased omaenda petmiseks välja mõtlesid? Või on õige linn siis, kui suured suvitajate hulgad on lahkunud, mõnedki suure hooga kevadel alustanud pubid panevad uksed kinni, mõni igaveseks, mõni sügistalviseks hooajaks?

Ju ta kõik kokku selle õige linna kokku annab. Suvel võõraste toodud kära, talvel vaiksed libedad tänavad, millel kõnnivad üksikud kohalikud, vaid nina mantli ja mütsi vahelt välja paistmas. Sõitsin kunagi sisemaalt pärit pooltuttavatelt küüti saades Pärnu poolt Tartusse ja üks neist küsis, et kas ma pärnakana käin iga päev mere ääres. Ei käi, vahel mitu kuud ei käi, kuid tunnen selle hinge ja hõngu ja saan tuge selle olemasolust. Sama on ühe linna kahe ajaga.

Sügisel ja talvel, kui rannarajooni tühjad tänavad teevad veidi nukraks, mõtled, et umbes kümne kuu pärast tulevad inimesed jälle, istuvad, kõnnivad ja lällavad niisama. Oh, tahaks seda melu, tahaks inimesi ja erinevaid, mitte neid, keda iga päev näed ning kelle näod ja jutud sulle pealuusse on söövitatud. Südasuvel, kõige suvitajasõbralikumal ajal tekib seevastu ületamatu igatsus vaikuse, tühja ranna, vaikse kohviku järele. Mõlemal ajal piisab teadmisest, et teine poolus on olemas. Aasta koob kõik selle tervikpildiks ning kunagi pole nii, et kõik on halb, ja kunagi pole nii, et kõik on hästi.

Pealegi on iga kuurortlinngi midagi enamat kui kuurortlinn. Selles on oma mikrokosmosed, nagu baarid ja pubid, kelle jaoks on klient ikka klient, mitte kohalik või turist, ning kelle tase ja oma nägu püsivad aasta läbi. Pärnakas, kes töötab mõnes vabrikus või tehases, nii vähe kui neid jäänud on, ja suvel puhkusele ei pääse ega kesklinnagi ei jõua, ei teagi ühtegi teist linna kui see, mis koosneb rütmist kodu-töö-pood-kodu ning mikrokosmoses tiirutavad töökaaslaste ja -murede planeedid. Needki ja paljud teised elud tahavad elamist, on siis suvi, sügis, talv või kevad.

Kuid olgu, suvi on teele saadetud. Saime tema ja turistide mälestuseks augusti viimasel laupäeval Valgerannas suure ajupuist lõkke üles. Rand muutus veidi puhtamaks ja hing veidi helgemaks. Hea järgmisel aastal tagasi minna.