Lasteajakiri Täheke peab ajaga sammu ning on edaspidi kättesaadav ka kõige nüüdisaegsemast infokandjast ehk tahvelarvutist, kirjutab Mari Klein värskes Õpetajate Lehes. Enamgi veel – erinevalt paberkandjast on värsked ajakirjalood iPadist mitte ainult loetavad, vaid ka kuulatavad – autorite endi esituses. Ja pildidki on pandud elama: liblikas lehvitab tiibu, kass saba, hiir ujub akvaariumis.
Tähekese autorid loevad oma tekstid sisse ise, Raadioteatris. «Eesti Raadio inimesed olid väga rõõmsad, sest tänu sellele täieneb tunduvalt rahvusringhäälingus talletatav eesti lastekirjanike sisseloetud tekstide kollektsioon,» rääkis Tähekese peatoimetaja Ilona Martson Õpetajate Lehele. Ta lisas, et kuna tekstid jäävad ERRi fonoteeki, võivad need tulevikus kõlada ka raadioeetris.
Näiteks võib ajakirja septembrinumbris kuulda Andrus Kivirähki ette lugemas juttu «Tark padi» ning jaanuarinumbris, mida kõik huvilised võivad tutvumiseks tasuta alla laadida, loeb Aino Pervik oma lugu klaverist, kes tahtis olla hobune.
Kui välja arvata vahvalt liikuma pandud pildid ja kuuldavad tekstid (mida muidugi saab ka arvutist ise lugeda!), näeb Täheke iPadis (https://itunes.apple.com/us/app/taheke/id663763726?ls=1&mt=8) visuaalselt välja üsna samasugune kui paberil. Selle vahega, et kui paberlehti tuleb keerata, siis arvutis saab uue lehekülje ette sõrmega libistades. Lisaks saab erinevalt paberkandjast tahvelarvutis teksti suurendada just nii palju, kui mugavaks lugemiseks või millelegi tähelepanu pööramiseks tarvis.
Pilt on tähtis
«See peaks võimaldama lapsel endal kodus diivaninurgas ajakirja vaadata ka siis, kui vanemad talle seda koju tellinud ei ole. Või miks mitte kasutada i-Tähekest ühise lugemisvarana klassis, kus iPadid on kõigi laual, aga 30 paber-Tähekest tellitud pole, et ühiselt mõnda juttu lugeda ja pärast seda analüüsida. Veidi tänapäevasemal moel,» ütles Ilona.
Tahvelarvuti süsteemi looma ajendas Tähekese tegijaid ikka soov jõuda noortele lugejatele lähemale – mis saaks olla selleks parem viis, kui kasutada nende meelisvahendeid. Seda enam, et veebis Tähekese enda kodulehekülg puudus.
Kui palusin sama kaua – peagi juba kümme aastat – Tähekest vedanud Ilona Martsonil järele mõelda, mis selle aja jooksul eesti vanimas, 1960. aastast alates ilmuvas lasteajakirjas üldse muutunud on, jäi ta mõttesse ning tunnistas, et ega ta enda arvates suuri muutusi teinud pole. Polnud lihtsalt vaja, kui eelkäijaks oli selline asjatundja nagu Jaan Rannap.
Kui kaevame riiulist välja kümne aasta taguse numbri, ilmneb, et üht-teist on siiski muutunud nii sisus kui ka vormis. Näiteks on päris palju uuenenud nii trükikvaliteet ja kujundus kui ka lastekirjanikest ja illustraatoritest autorkond. «Samaks on jäänud see, et Tähekeses ilmub kõige uuem eesti lastekirjandus spetsiaalselt tellitud originaalillustratsioonidega,» kinnitab Ilona. «Lapse jaoks on visuaalne pool lihtsalt nii tähtis. Arvutimaailm on tekitanud selle, et visuaalne mälu töötab kiiremini kui verbaalne, eriti lapse puhul.»
Tänuväärsed trükitähed
Aja jooksul on muutusi saanud maitsta ka sisu, aga seda pigem ette planeerimata, rohkem aja enda tuules. «Ma ei arva, et ma midagi väga uutmoodi teen. Kui, siis olen üritanud ajakirja olemasolu lugejatele rohkem teadvustada. Minu tulek Tähekese toimetajaks langes kokku paljude uute lastekirjanike tulekuga, lastekirjanduse üldise uuenemisega. Samal ajal tulid lastekirjandusse näiteks Kristiina Kass, Piret Raud, Peeter Sauter, Kertu Soans, Jaanus Vaiksoo, Mika Keränen, Wimberg, Contra ja kogu see võrokeste seltskond. Ning vähehaaval on läinud vanad tegijad: Ott Arder, Henno Käo, Edgar Valter, Dagmar Normet…» mõtiskleb Ilona.
Ja tõdeb kaht kümneaastase vahega ajakirjanumbrit vaadeldes, et võrreldes pildilise poolega on vähenenud ka tekstimaht – on seegi ühelt poolt aja märk ja visuaalse poole tähtsustumise tulemus, teisalt aga ka lugejale ilmselgelt mugavam.
Lugeja mugavuse, ja mitte ainult selle, vaid ikka ka pisut pedagoogilise tagamõttega on erinevalt kunagisest Tähekesest tänapäevases ajakirjas osa lugusid trüki-, osa kirjatähtedega. «Vahel on lausa kahju vaadata lasteraamatuid, mis nii visuaalilt kui ka sisult on väikelapsele igati sobivad, aga tekst on kujundatud algajale lugejale sobimatu fondiga,» nendib Ilona. Tähekese sihtgrupp on 5–9-aastased lapsed ning nende hulgas on omajagu neid, kes tahavad ise näpuga järge ajades trükitähti veerida, aga ka neid, kes päris iseseisvalt mahuka teksti lugemisega hakkama saavad.
Uus aeg toob uusi tuuli selleski mõttes, et kui varem oli kirjutamata reegel, et lugu ilmus kõigepealt ajakirjas ning alles seejärel raamatus, siis tänapäevase trükiperioodi kiiruse puhul on tekkinud olukordi, kus mõni raamat on jõudnud ajakirjast pisut ette. Need on siiski pigem üksikud erandid, enamasti käib ajakiri ikka ees ja raamatud tulevad tagantjärele.
Aga on asju, mis ei muutu. Näiteks suur rahvusvaheline joonistusvõistlus, mis toimub koostöös Euroopa parlamendiga tänavu juba seitsmendat korda. Kui eelmisel aastal keskenduti loodusele, siis tänavune teema on «Sport ja mina». Temaatilisi töid oodatakse Euroopa parlamendi infobüroosse 14. oktoobriks.