Filmimees Ilmar Raag kirjutab, et konfliktides muutuvad osalised üksteisega sarnasemaks ning kui Hiinas ja Venemaal salvestatakse oma kodanike eraelu, siis võib ka meie praegune erutumine privaatsuse teemast olla vaid uue normaalsusega harjumise esimene etapp.
Vanasõnades on justkui peidus allikselge ürgtõde. Ent kui lähemalt vaadata, siis ei olnud «vanarahvas» oma põhimõtetes kuigi järjekindel. Nii näeme seal ühelt poolt hoiatust uisapäisa talitamise vastu: «Üheksa korda mõõda, ükskord lõika.» Ent sõltuvalt olukorrast võis abiks olla hoopis tagant tõukav soovitus «Mõeldud, tehtud» või «Tänaseid toimetusi ära viska homse varna».
Mind tabas samasugune äratundmine hiljuti, kui lugesin Snowdeni paljastuste järgseid diskussioone mitmel pool meedias üle maailma. Üks oli vaieldamatult selge: ei poolt- ega vastuargumentides pandud kahtluse alla, et eraelu puutumatus on üks lääne tsivilisatsiooni põhiväärtusi. See on nii kirjas Eesti Vabariigi põhiseaduses, Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, rääkimata juba USA konstitutsioonist, mille tõttu NSA jälgimistegevuse seaduslikkust on kahtluse alla pandud ka USA Kongressis endas.
Kummatigi ei soovi ma järgnevalt esitada oma varianti jälgimistegevuse dilemmast, kus turvalisust vastandatakse vabadusele. Pigem tabas mind välguna avastus, et tegelikult on lääne tsivilisatsioonis veel üks diskursus, mis on privaatsuse mõistega kohati konfliktis. See on «iseolemisejulgus», mida suhteliselt hästi väljendab ka ingliskeelne sõna integrity ehk «terviklikkus».
Privaatsuse ja «iseolemisejulguse» vastasseis ei ilmne kohe, sest mõlemal väärtusel on oma positiivne kirjeldus. Nii tundub privaatsuse puhul ju väga loomulik, et me soovime midagi jätta enda teada. On hetki, mida me peame intiimseks ja mida justkui ei peaks kellegagi jagama. Need hetked võivad olla niihästi õrnad kui valusad. Oma lähedase surivoodil ei taha me avalikkuse puurivaid pilke. Ent kui sama argumenti võtta matemaatilise erapooletusega, siis võiks defineerida, et privaatsus on mõiste, mille kohaselt on igal inimesel asju, mida ta soovib varjata.
Sõna «varjama» kõlab halvasti, kuid sellegi kohta on meie kultuuris positiivne õigustus. Näiteks väidetakse, et interneti anonüümsus on ühiskondliku kriitika jaoks kasulik, sest seda, kes oma nime all võimu jultumust paljastab, võidakse hakata taga kiusama. Tore. Privaatsus tundub nii enesestmõistetav, et seda ei peakski rohkem mõtestama. Ja ometi on selles kontseptsioonis puudu üks element, mis iseloomustab mõningaid teisi kultuurilisi ülevaid väärtusi. Nimelt puudub privaatsuse kontseptsioonis eeskuju pakkumise mõõde. (Ja ärgem ajagem segamini privaatsust tagasihoidlikkusega.)
Igas kultuuris on kangelaslood, mis oma üllaste tegelastega pakuvad eeskuju. Aristotelese järgi see ongi tragöödia ja laiendatult kogu kunsti tähtsaim eesmärk. Romeo ja Julia surevad, aga me saame aru, et armastus võitis. Termopüülide maakitsusel langeb pärslaste vastu võideldes 300 spartalast, aga me jääme alati mäletama, et kodumaa-armastus ja sõdurivaprus on üllad väärtused. Varases kristluses pakkusid samamoodi moraalset eeskuju märtrid, keda tapeti, sest nad julgesid avalikult tunnistada seda, mida oma sisemuses uskusid. See on julgus vastutada iga oma teo ja mõtte eest, sest isegi kui ühiskond arvab teisiti, hinnatakse märtrite valmisolekut jääda iseendaks.
Seesugust isiksuse terviklikkust, mis eitab oma privaatsete mõtete mahasalgamist, leiame ka hilisemast ajaloost. Isegi kui lood Galileo Galileist või
Giordano Brunost ei ole ajaloolises mõttes alati täpsed, on ajalukku ikka läinud legend Galileist, kes inkvisitsioonikohtu ähvarduse ees olevat teatanud: «Eppur si muove! (Ta pöörleb siiski!)» Või Martin Luther, kes Wormsi riigipäeva ees ütles: «Ma ei saa öelda ja ei ütle lahti millestki, sest südametunnistuse vastu astuda pole ei õige ega ohutu. [---] Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa.»
Tänapäeva kontekstis on aga eriti tähelepanuväärne USA legendaarse «vilepuhuja» Daniel Ellsbergi lugu. Jõudnud äratundmisele oma vastumeelsuses Vietnami sõja suhtes, lekitas ta ajalehtedesse nn Pentagoni pabereid, mis paljastasid valitsuse valesid Vietnami sõja kohta. Oluline oli aga see, et enne lekitamist pidas ta nõu oma naisega, sest sai väga hästi aru, et selle teo eest ei panda teda mitte ainult vangi, vaid kohtuprotsessi käigus tuuakse avalikkuse ette kogu tema isiklik elu. Nii ka juhtus, mis tõestas, et kangelasel ei ole eraelu. Kogu tema elu, ka kõige intiimsematel hetkedel, peab vastama nendele väärtustele, mida kangelane on endale ise seadnud. See ongi isiksuse terviklikkuse mõte.
Niisiis, kas ei ole kummaline, et kui ühelt poolt kuulub inimõiguste hulka õigus oma mõtteid ja tegusid varjus hoida, siis kangelasteks saavad ikkagi need, kes on käitunud vastupidi. Kas see tähendab, et normiks on andestada, et mitte kõik ei ole kangelased? See oleks inimlik väide paratamatuseks peetava inimese nõrkuse taustal, kuid moralistina võiks siis ju öelda, et me peame inimõiguseks ka näiteks silmakirjalikkust. Privaatsus ju tähendab, et on asju, mida me teeme omaette ühtemoodi ja avalikkuse ees teistmoodi. Et meil on kaks tõde. Päeval oleme moraalsed kodanikud, aga õhtul omaette olles vaatame internetist pornot. Muidugi ei ole see keelatud, aga kõigile sellest rääkida ei tahaks. Seepärast ongi see eraelu puutumatuse osa.
Osalt me ei saa enam arugi, et eraelu normid on muutunud repressiivseks, sest me oleme hakanud häbenema oma elu kõige loomulikumaid hetki. Võtame või inimeste seksuaalelu, mille praegusega võrreldav häbenemine vormus lõplikult alles 19. sajandil, ehkki ei ole ühtegi looduslikku põhjust, miks me peaksime seda häbenema.
Toodud kaks näidet tundusid ehk mõnele avalikult elamist madaldavad. Olgu. Aga kuidas on lood koduvägivallaga, mis jääb tihti karistamata, sest sündmused juhtuvad koduse nelja seina vahel? Mida enam on ühiskonnal võltsvaga poliitilist korrektsust, seda enam on sel ühiskonnal vaja privaatsust.
Kas ma ise oleksin valmis loobuma oma õigusest privaatsusele? See oleks ilmselt päris ränk. Täielik isiksuse terviklikkus sarnaneb millegagi, mida nõuavad tulisilmselt mitme religiooni fundamentalistid. See on hirmutav ja samas oleksin ma ilmselt eetiliselt parem inimene, sest praegu olen mõnikord käitunud ka vastupidiselt omaenese põhimõtetele, kasutades ära, et minu tegudest ei saada teada. Olgu selleks siis näiteks kiiruseületamine teel või emale helistamata jätmine.
Kuid kahtlemata ma püüan sinnapoole, et oleksin valmis vastutama iga oma teo eest. Ka nende tegude eest, millest te iial teada ei saa. Ka nende tegude eest, mis toovad kaasa karistuse ja hukkamõistu. Hoiakuna tundub see mulle moraalselt ainuvõimalik. Seepärast ei ole ma ka viimase kümne aasta jooksul kirjutanud ühtegi anonüümset kommentaari.
Just seepärast mind tegelikult ei olegi väga hirmutanud mõte minu järel nuhkimisest. Kui mõni suurvõim tahaks mind hukka mõista, siis ei ole neil vaja mind salaja pealt kuulata. Kui me vaatame, kuidas suured diktaatorid on vabanenud neile ebamugavatest inimestest, siis nuhkimisega saadud asitõendid on harva vajalikud. Ei vajanud neid Stalini-aegsed «troikad», ei vaja neid ka tänapäevased suurvõimud, mis suudavad alati fabritseerida mistahes asitõendi.
Seepärast ei hirmuta mind ka pealtkuulamissüsteemide areng. Võimalik, et lääne demokraatia leiab endas jõudu ja loobub inimõiguste kaitseks tehnilistest võimalustest, mis suudavad koguda totaalset informatsiooni kuritegude ettevalmistamisest.
Tõenäolisem on aga, et riigid võtavad üksteiselt üle efektiivsemaid meetodeid oma riigi toimimiseks. Konfliktides muutuvad ju osalised ikka üksteisega sarnasemaks. Kui Hiinas ja Venemaal jätkatakse silma pilgutamata oma kodanike eraelu salvestamist, siis on võib-olla ka praegune erutumine privaatsuse teemast vaid uue normaalsusega harjumise esimene etapp. Selleks et midagi normaalseks lugeda, on vaja selle olemasolu kõigepealt teadvustada.
Seda hüpoteesi sõnastades ei tunne ma võidurõõmu ning kindlasti ei kutsu ma siin ja praegu muutma riigi privaatsuspoliitikat. Isiksuse terviklikkus on ikka eelkõige kultuuriline väärtus ja iga indiviidi isiklik otsus. Aga ma usun, et elada tuleks nii, et te ei kardaks oma saladuste avalikuks tulekut.
Kirjutis on kolmas neljaosalisest artiklite sarjast, kus Ilmar Raag püüab pakkuda alternatiivseid vaateid aktuaalsetele teemadele Eesti ühiskonnas.