Nende jõulude ajal süütan küünla, mille olin eelmisel aastal samal ajal kinkinud oma nüüdseks lahkunud tädile.
Sirje Niitra: küünlatules näen lahkunuid
23. detsember 2009, 00:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See küünlaleek punases klaaspallis meenutab mulle tädi alalhoidlikkust. Talle tundus see küünal aasta tagasi liiga ilus ja kallis, et seda kasutada, ja nõnda ma selle pärast kurba sündmust tema korterit kraamides leidsingi.
Nüüd viin tädile küünla Jüri surnuaiale, oma vanematele Pärnu metsakalmistule ja mehe sugulastele Tallinna kalmistutele.
See käik surnuaeda on meie peres jõuluaegne rituaal, ilma milleta õiget pühadetunnet justkui ei tekigi. Mis sest, et sageli tuleb minna suure külmaga hangede vahel kahlates. Usun, et see käik on tähtsamgi kui kombe pärast jõululaupäeval rahvast täis tuubitud kirikusse trügida.
Mul on kahju, et nende jõulude ajal ei saa ma tädi koos tema kauaaegse sõbrannaga lõunasöögile kutsuda ja et ema juurde oma lapsepõlvekoju pole enam pühadeks võimalik sõita. Aga ma mõtlen ikkagi kõik need kadunud lähedased oma koju kuuse alla kinke saama.
Lahkunuid tagasi ei saa, aga me saame hoolida neist, kes olemas. Miks mitte teha väike jõulukink üksikule naabrimemmele või läkitada kaart aastate taha – neile, kes kord meile lähedased olnud, kuid nüüd silmapiirilt kadunud, olgu siis vanad töökaaslased või lapsepõlvesõbrad? Selleks pole tänapäeval sugugi palju teha vaja, piisab, kui veidi maad kuulata ja mõned telefonikõned teha.
Jõuluajal sobib mõelda aja kulgemisest. Kas kõik on läinud nii, nagu tahtnud olin, või oleks saanud midagi paremini teha? Kas olen ehk kellelegi liiga teinud, kellelt just nüüd sobiks vabandust paluda? Või hoopis olen jätnud tegemata midagi, mis mu kohus olnuks?
Üht tahaksin küll – et vähemasti jõulude ajal ei sõimaks noored vanu penskariteks ega kadestaks nende stabiilset sissetulekut. Jah, vanadel on alati nii palju raha, et kommunaalmaksud õigel ajal tasuda ja jääb üle lastelastelegi andmiseks. Aga millise hinnaga?
Kui küsida, millal vanainimene uue mantli või saapad ostis, peab ta tavaliselt tükk aega mõtlema ja võib juhtuda, et ei meenugi, sest see oli nii ammu. Aga ta ei kurda, sest vanad asjad käivad veel küll.
Kas olete mõelnud, miks kohtab meie spaades küll hulganisti Soomest tulnud memmesid ja taate, aga väga harva meie oma eakaid? Eks nendegi vanad kondid vajaksid veeprotseduure, kuid kes siis selle peale raisata raatsib!
Neid lapsi ja lapselapsi, kes oma vanemad spaasse või lõunamaale palmide alla viivad, on, aga neid võiks olla märksa enam. Kui meie hoolime, hoolitakse ehk kunagi ka meist, sest vananeme kõik.