Ivar Tallo: poliitkultuur kui kirju lehm

Ivar Tallo. Foto: Pm

Eesti poliitilisest kultuurist Pihlgate’i valguses kirjutab politoloog, Rein Langi ja Jüri Pihli kauaaegne tuttav ning SDE liige Ivar Tallo.

Musta ja valget segades ei saa tingimata halli, sest erineva koostisega värvid võivad mitte seguneda. Sellisel juhul saame hoopis sigrimigri, mis on eelmise nädala Pihlgate’i skandaali tunnusvärviks.

Riigiametnik Jüri Pihli tulemisega Eesti poliitikasse on vaikselt juba kivistuma hakkav poliitiline kultuur saanud esimesed tõsised löögid ning nende kõla ulatub ilmselt kaugemale nädalavahetuse raadiohäälte murehüüetest. Avaliku arvamuse peegeldusi vaadates/kuulates oli huvitav selle peegelduse kahetine iseloom. Võimukandjad ja poliitikale lähedalseisvad inimesed ohkasid kurjalt või kurvalt ja mõistsid Jüri Pihli käitumise üsna üheselt hukka, samal ajal kui kommentaariumides möllanud kirjatsurad olid Pihli pigem toetavad.

Mingis mõttes võib seda võrrelda mõni aasta tagasi toimunud Eesti jagamiseks esimeseks ja teiseks Eestiks: siinkohal siis selliseks, kes käitub teatud reeglite järgi, ja selliseks, kes mitte ainult nii ei tee, vaid julgeb nende õigsuses isegi kahelda.

Kogu iseseisvusaja piinlikult korraliku ja korrektse riigiametnikuna käitunud inimest ilmselt pahandas see viis, kuidas erakonnapoliitikud viisa­skandaalis oma tule alla jäänud kaaslasi kaitsma tõtates rõõmsalt tõe väänamise mängu mängima hakkavad ja tema selle mängu hammasrataste vahele viskavad. Pihl vastas sellele temale omasel moel nagu ametnik, vaikselt kantseliidis paragrahve tsiteerides. Tulemuseks oli plahvatus, mis heidab harukordset valgust tegelike võimumängude telgitagustesse ning annab meile võimaluse sellel teemal sulge teritada.

Poliitilise maailma eripära

Minu jaoks on pärast esimest ehmatust kõige huvitavam ehk tõsiasi, kuivõrd erinevad on isegi poliitikutele lähedalseisnud kõrgemate riigiametnike ja poliitikute mõttemaailmad, et teineteise käitumisloogikat ei suudeta tabada. Jüri Pihl oli Rein Langi valik justiitsministeeriumi kantsleri ja peaprokuröri rolli. See eeldab nendevahelist usaldust ja seda ilmselt mõlemapoolselt, kuna poliitik ei saa kõrgemat riigiametnikku juhtida «keelan, käsen, poon ja lasen» meetodil.

Eeldada võib ka seda, et Pihli erakonnastumisel oli Rein Lang ehk natuke kurb, et tema ametnik ei astunud Reformierakonda, kuid samal ajal jäi talle ka potentsiaalne erakonnasisene võistleja sündimata. Selle asemel asus ta teise erakonna etteotsa, tugevdades eeldust, et nendega saab läbi rääkida endale soodsas õhustikus. Pihl omakorda ei tunnetanud rollide muutumist, sest need, kes talle sellest märku oleksid võinud anda, olid sõbrad ja koalitsioonipartnerid ning tema ise tegutses talle tuttavas keskkonnas siseministrina.

Olukord muutus sotside lahkumisega valitsusest, kuid vaevalt et oravad sellest eriti numbrit tegid. Pigem oli nende jaoks poliitiliseks jalahoobiks sotside aktsept Keskerakonna kutsele Tallinna linna võimuliidus osaleda. See muutis Pihli otseselt konkureeriva erakonna esimeheks, kelle suhtes olid lubatud kõik võtted ja nii saigi kapot pikka aega vägagi edukalt lekkimise vastu kaitsnud mees kutse lekkimise uurimiseks.

Rein Lang ei saanud poliitikuna kuidagi aru, et tema endine tubli alluv ei olnud «poliitikuks» hakates tegelikult suutnud paksu nahka selga kasvatada ning käitus ikka riigiametniku arusaamade ja väärtushinnangute kohaselt ning solvus. Edasine on kirjas möödunud nädala lehtedes ja selle pärast on põhjust piinlikkust tunda mõlemal poolel. Skandaal valgustas Jüri Pihli kui poliitilist uustulnukat ja Rein Langi kui verejanulist bojaari, kes vägagi sarnaselt Pihliga ei suuda oma erinevate rollide vahel vahet teha.

Parteipoliitilise õiguse võidukäigust

Selle skandaali valguses on sobiv hetk rääkida mustvalge maailmatunnetuse vigadest. Kunagi juhtis sellele kui ühele põhilisele Nõukogude korra kokkuvarisemise põhjusele tähelepanu politoloog Adam Prezevorski. Tema argument oli lühidalt selles, et väga selgelt vastanduvas maailmapildis võib küllaldase hulga vastuolude ilmnemisel tekkida inimestel kognitiivne dissonants ehk olukord, kus enam ei suudeta õige ja vale vahel vahet teha, sest räägitakse üht, aga tehakse teist. Teatud oludes toob see kaasa purustavaid tagajärgi ühiskonnale, kuigi lühemas perspektiivis inimesed lihtsalt «lülitavad ennast välja», nagu juhtus Brežnevi-aegses Nõukogude Liidus.

Konkteetses olukorras oli skandaali alguseks ju Kremli ärplejale viisakeelu tühistamine, mille arutelu oli riigikogus umbusaldusavaldusel peaaegu sama lühike kui riigiteenistuja palkade eelnõu puhul. Kiiresti läbi hääletada, et meedia ei saaks skandaali mahlasemaid detaile päevast päeva uudiste rubriigis kajastada, on erakonnapoliitilise tegevuse käsulaud, mida valdavad kõik parlamendierakonnad.

Aga see, kui seejärel minna riigikogu saalist välja ning hakata teises kontekstis ja teisel võimutasandil viisakeelu kehtestanud inimest ja tema erakonda kohe süüdistama kui mitte just Kremli, siis vähemalt tema käsilastega kokkumängus, näitab propaganda ja ideoloogilise võitluse kõrgemat pilotaaži. Samal ajal näitab kommentaariumide reaktsioon Pihlgate’ile, et inimesed ei viitsi sellistesse finessidesse süveneda ning – kui asi liiga keeruline – jätavad selle läbi mõtlemata ja pöörduvad oma sisetunnetuse juurde tagasi.

Euroopaliku poliitilise kultuuri poole?

Ja nii tekivad kaks eraldi maailma, üks poliitikute õigusega ja teine inimeste arusaamaga õigusest. Mõlemal on oma sisemine loogika, kuid nende omavaheline sobivus jätab soovida. Riigikogu, mis peaks olema erinevate maailmade ja maailmanägemuste kokkusaamise punkt ja poliitiliste vaidluste koht, on muutunud mugavuspoliitik Ene Ergma juhtimisel tühjaks kohaks, kus muretsetakse ainult enda palga ja selle pärast, kes nopib mingil hetkel poliitilise populaarsuse punktid.

Lühikeses perspektiivis on sellise käitumise tulemuseks apaatsus ühiskondliku elu vastu, mis võib ju valitseva ideoloogiaga kokku käia. Pikemas perspektiivis on sellisel käitumisel aga ühiskondlikku olemist destabiliseeriv toime, sest liiga suurte erimeelsuste taustal hakkab vägivald paistma ainukese lahendusena.

Praeguseid muudatusi Eesti poliitilises kultuuris vaadates võib ennast esimesel hetkel tunda šokiturismi või -teraapia objektina, kuid ilmselt on nende taga järjest suurenev vastumeelsus olemasolevate reeglite suhtes. Küsimus on pigem selles, kuhu erakondade dikteeritud poliitika suundub. Kas tunnistatakse tehtud vigu ja võetakse poliitiline vastutus või nähakse igasuguses teisitimõtlemises katset erakonda lõhestada?

Kas «euroopalikku poliitilist kultuuri» kui mõistet kasutatakse vaid poliitilises võitluses sobival momendil või üritatakse sellega laiemalt atmosfääri puhastada? Ehk peaks poliitikas mustvalge maailma asemel halle ja pastelseid toone kasutama? Ehk peaks vastase demoniseerimise asemel temas kõigepealt kaaskodanikku ja inimest nägema? Ja kas ei oleks aeg jõulurahu välja kuulutada?